Jõulupühad nagu Eestis ikka: peavoolumeedia rõõmustab muudkui lugejaid lustilugudega Maria Avdjuško võitlusest vähiga, Tõnis Mäe võitlusest healoomuliku kasvajaga ja sellest, et Arnold Rüütel on raskes seisundis haiglas.
Mitte et neid uudiseid ei peaks edastama – ei, miks mitte. Aga millest siis selline raipesöömise tung: palju on möödunud aastal kirjutatud ülalmainitud näitleja ja laulja loomingulistest tegevustest? On’s Arnold Rüütlilt küsitud tema arvamust selle kohta, mis tõbi tabas siis eesti rahvuslasi ja konservatiive, mille vapimeheks ta oli aastaid olnud?
Ei, need inimesed on kas tühistatud, unustatud või oma eakuses enam mitte atraktiivsed ega klikketoovad. Vat kui saaks mõne matustel kirjeldada, mis kõik kuulsused on sinna tulnud oma seaduslike või siis ühepäevakaasadega…
Kas tuntud lauljal polegi enam midagi öelda peale selle, et tal oli 7 aastat tagasi healoomuline kasvaja? Arusaadav „Jõulutunneli“ kontekstis, kuid milleks pani selle „avastuse“ suure kella külge glamuursest higilõhnast toituv seltskonnakroonika? Äkki kirjutaks siis juba selle peatoimetaja veenilaienditest? „Ärapanija“ tituleeriski seda väljaannet aastaid „meditsiiniajakirjaks“.
Kui laval särab oma vaimsust, talenti ja energiat inimestega jagav kunstnik, ei tahaks mõelda tema haigustele ja kaasnevatele jubedatele protseduuridele.
Ja üleüldse inimest tuleks märgata mitte ainult siis, kui ta saab sellise jubeda meeldetuletuse sellest, et kõik varem või hiljem läheb mööda, ja tema puhul pigem varem?
Ivan Makarov
26. detsember 2024