Eesti sai jälle ühe raamatu võrra rikkamaks: ilmus teos „Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?“, mis kaasneb samanimelise näitusega Kumu kunstimuuseumis (kus siis veel). Loomulikult on sellesse väljaandesse pumbatud ohtralt maksumaksja raha (kirjastusena on märgitud Eesti Kunstimuuseum – Kumu kunstimuuseum).
Õhku jääb muidugi küsimus, et miks ja milleks peaks Eesti rahulik elanik ära tundma lesbi ja mida ta selle hinnalise teadmisega siis peaks peale hakkama? Palju aktuaalsem on praegu pedofiilide äratundmine ja tuvastamine, millest oleks ka praktilist kasu.
Nagu öeldakse tutvustuses, „raamat võtab fookusesse kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi (1982–2017) loomingu ja tegevuse. Ta oli esimene kunstnik Eestis, kes sidus oma autoripositsiooni selgelt oma lesbikogemusega. 2000. aastate esimesel poolel alanud ja 2017. aastal lõppenud loomingulise tegevuse vältel jõudis kunstnik soo, seksuaalsuse, perekonna ja eneseotsingute teemade kaudu küpse kväärifeministliku käekirjani.“
„Lesbikogemusega seotud autoripositsioon“ on päris huvitav määratlus, kamasuutra oma poosidega tõenäoliselt kahvatub. „Küpse kväärfeministlik käekiri“ on uus kõva sõna eesti kalligraafias ja grafoloogias (eriti kriminalistika käekirjaekspertiisis). Mind jäi aga vaevama küsimus – kuidas asjasse ihuliselt mittepühendatud ekspert saab eristada „küpset kväärfeministlikut käekirja“ mitteküpsest või poolküpsest kväärfeministlikust käekirjast.
Aga nautigem annotatsiooni: „Treumund otsis oma kogukonda ja esiemasid, luges Eesti (kunsti)ajalugu kväärival pilgul ning töötas teemadega nagu BDSM ja naise seksuaalsus. Ühtlasi kaasas Treumund loomeprotsessi oma sõpru, pereliikmeid ja kallimaid – nii on võimalik tema tööde kaudu kaardistada ka tema kaasaegsete Eesti kväärikogukondade võrgustikke.“ Olen küll kuulnud plaanidest luua üle-eestiline hiiesõprade võrgustik pühapaikade kaardistamiseks ja hoidmiseks, aga et oleks tarvis kaardistada kväärkogukondade võrgustikke… Tootsi maakera tuli meelde, kuhu soovitati maalida ka köstri kartulikuhi.
Aga „loomeprotsessi“ koos kaasatud „sõprade, pereliikmete ja kallimatega“ ei tahaks ma küll oma „mittekvääriva pilguga“ näha. Eriti peaaegu nelja kümbi mittekvääri raha eest.
Nagu teatavad avalikud allikad, 2006. aastal Vilniuses esitas fotokunstnik Treumund ennast esimest korda fotol koos naisega. Tööks olid kolm magamistoa valgustit, igaühel neist foto. Esimesel kujutas ta ennast naisarmukesega, teisel meesarmukesega ja kolmandal oma noorima õega, eesmärgiks „rünnata balti riikides valitsevat homofoobilist atmosfääri.“
Kaalukas panus eesti kultuuri, Balti riikide atmosfäär on seljatatud. Mul on vaid üks küsimus – miks jäi seekord kõrvale Eesti Rahva Muuseum?
Ivan Makarov
09. oktoober 2025
Tere Ivan, eks see kultuur ole jah nagu ta on, algul tõi tibla oma kultuuri, nüüd, euro kultuur, ehk üks rõvetsemine…punkariga pakkusid üle, sest nemad ongi veel jäänud normaalsest kultuurist, eriti praegusel ajal Freddy, oma pshyhhoterroriga, aga see selleks, tegelt tahtsin su käest küsida seda, et, jupiteris eesti filmi kategoorias on selline film nagu, VÕLG, ehk oled vaadanud, asjalik, vähemalt ka lihttõõlistest, mitte nagu praegu, linnaisandatest. Aga, kuidagi sarnane on see Kolhida juht Sergei Bodroviga, Brat1,2, täielik koopia. Kas Sulle ei tundu……,osad ka nagu sarnased, süütud poisid, ainuke vahe , 1 kirub kehvade kummide üle, teine, ajab õiglust taga migrantidest maffioosnikute üle.