Iga inimene võib uskuda sellesse, millesse tahab: paljudes religioonides on erinevaid konfessioone ja usulahke, mis on omavahel vaenujalul: näiteks kristluses olid seda katoliiklased ja hugenotid (8 hugenotide sõda ja Pärtliöö veresaun Prantsusmaal), islamis šiiidid ja sunniidid (lakkamatud tapatalgud läbi ajaloo) jne. Just usk on alati olnud verejanu ja tapmishimu katalüsaator. Inimesed hävitasid teineteist, vehkides oma religioossete sümbolitega, meil massiivsemalt esindatud armuline kristlik jumal vaatas selle peale ja kas ei tahtnud takistada, kuigi oma „kõikvõimsuse“ tõttu oleks saanud ja pidanud (siis ta on ju tegelikult julm) või ei olnud suuteline (mis jumal ta siis selline on).
Usklikud inimesed erinevad teistest kaasaegsetest inimestest selle poolest, et nad ei aktsepteeri mõistuse (sealhulgas teaduse) argumente. Kui inimene aktsepteerib mõistuse argumente, ei suuda ta olla usklik. Kui ei, siis usub ta millessegi – Jehoovasse, Viracochasse, Putinisse jne. Kui järgida juudi muinasjuturaamatus piiblis kristliku jumala tegevusi, siis selgub, et ta oli taplusele ja imikute mõrvadele õhutanud kuri olevus, kes oli juudi rabi ja on korduvalt rõhutanud, et teda huvitab ainult juudi rahva saatus. Kui oletada, et ta oligi/on jumal, siis tekib õigustatud küsimus, miks kõikvõimas jumal on legitiimne ainult kusagil ühe neljandiku Maa inimkonna hulgas umbes kolmandikul maakera pinnast, jäädes suurema inimkonna osas ja enamuses regioonides haledalt alla teistele jumalatele. Üleüldse jumalaid on kokku mitusada (kusagil neljasaja ringis) ja ka nendesse uskuvatel inimestel on ju kristlastega võrdsed õigused. Üldiselt on kristlikud preestrid rängalt häbistanud oma jumalat, vägistades ajaloo jooksul sadu tuhandeid kirikut usaldanud lapsi. Heal jumalal ei olnud millegipärast ei sooja ega külma tema templites viljeletud süsteemsest pedofiiliast ja nunnade seksiorjuses hoidmisest. Paavstid küll tunnistasid oma kardinalide ja teiste kultuseteenrite võikaid kuritegusid, raputasid endale pähe ökoloogiliselt puhast tuhka, aga sajandeid kestvat orgiat peatada ei suutnud. See hooramissaar on ikka tükk maad suurem, kui Epsteini oma.
Religioonidel on oma käsud ja surmapatud, ei hakkaks rikkujatele mõeldud jubedaid karistusi siin loetlema, igaüks võib guugeldada ise. Kuid agressiivsete religioonide ühisjoon on see, et nad nõuavad inimestelt vastuvaidlematut allumist nendes küsimustes, kuhu ei tohiks oma nina toppida kõrvalised isikud, keda nad ka ei arvaks ennast esindavat. Inimesi rõhutakse nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sisendades neile, et nad on kestvalt süüdi ja peavad pihtima ning kahetsema pattu. Vene õigeusukirikus õnnistatakse praegu sõda, õhutatakse jumala nimel vägistamisi ja genotsiidi, lasterööve ja „põletatud maa“ taktikat. Peetakse palveid ukrainlaste tapmise toetuseks, koputatakse „kolleegide“ peale, kes ei palu jumalat, et too muutuks lihunikuks. Seal juteldakse tagasihoidlikkusest ja kokkuhoidlikkusest – ja sõidetakse pärast seda etendust kirikust minema Bentleyga, kuldne Rolex karvase kämbla peal. Meilgi tellis seltskond kuulsa preestri Hallastega eesotsas hotelli tosina prostituute. Ja mingi ajatolla vaimse tasemega riigikogulane ja Kadriorus resideeruv mikromandaadiga tegelane teevad kõik selleks, et FSB-kirik saaks Eestis takistamatult mõjutada ja käsutada siin elavaid inimesi.
Üks naeruväärsemaid usklikele pealesunnitud „traditsioonidest“ on paast. Täna avaldas Objektiiv noore Rootsi katoliku aktivisti Max-Martin Scaleniuse dogmaatilise loo, kus ta väidab, et paastuaja tunnistamine tähendab Euroopa kristliku vundamendi tunnistamist. Autor pahandab seal islamitraditsioonide pähemäärimise pärast, kuigi ega ausalt öeldes väga suurt vahet ei ole – üks müstika või teine.
„Tänapäeval on selle kristliku paastu mõiste keskmisele kodanikule täiesti võõras. Me oleme vahetanud nõudliku, kuid elu andva usu vaimselt viljatu tarbimiskultuse vastu ning Mekast pärit sõjapealiku ümber kujunenud kultuse vastu… Kristlik paast on võimas vastumürk tänapäeva ükskõiksuse mürgile. See lõikab läbi kaasaegse maailma mürast. See eemaldab meie mugavused ja sunnib meid silmitsi seisma oma nõrkustega, meenutades meile meie täielikku sõltuvust Kristusest. Paast ei puuduta ainult toitumist; see on relv meie uhkuse vastu ja viis ühendada oma väikesed kannatused ristil toodud lõpliku ohvriga,“ kirjutab jünger Scalenius, noor internetti kasutav mees, kes pruugib täpselt samu tolmuseid stampe, nagu tema usuvennad, kes saatsid juudi jumala nimel Quemadero tuleriidale juute ja teisi ketsereid, põletades ka juba ammu lahkunud inimete säilmeid, mis andis kirikul õiguse nende pärijatelt varade konfiskeerimiseks kiriku omandisse. Et sellise umbluuga Starlinki ajastul välja tulla, see on muidugi fenomenaalne…
Fanaatiline jutt sellest, et kui sa ei toida mõnda aega oma magu, siis lõikab see sinu tühja kõhu korin läbi maailma mürast ja on vastumürk ükskõiksuse vastu, on muidugi kliiniline idiotism. Paha sõnaga mainitud „sõjapealik Mekast“ on Euroopas samasugune immigrant, nagu ka rabi Juudamaalt, lihtsalt see teine tuli siia varem ja korraldas siit ristiretki. Suurem osa Euroopa suurmõtlejatest ja geeniustest ei uskunud ei esimest ega teist.
Mis aga puutub paastuaega kui kiriklikku traditsiooni, siis see on üks nendest vahenditest, mille abil üritasid kirikutegelased allutada endale teisi inimesi, lisaks usklike isikliku elu üle kontrolli saavutamisele. Et läksid ikka sügavuti – lausa makku. Absoluutset kontrolli kaasinimeste üle ihanud pihiisad on ju tegelikult kaasaegse kompuutrimaailma nuhkvara prototüübid. Ja paast on ju inimeste tervise seisukohalt kohutavalt kahjulik, füsioloogiliselt laastav asi, sest pärast sellist nälgimist saabub ohjeldamatu liigsöömise aeg. Kõik religioonid on manipulatiivsed ja lähtuvad sellest, mida inimene armastab kõige rohkem. Ja inimene armastab kõige enam süüa, ei jää palju alla ka armastus või sellega kaasas käiv voodielu. Seega tuleb need asjad inimesele mõneks ajaks keelata ja siis mingil hetkel armuliselt lubada. See on nagu lugu vaesest juudist, kes kaebas rabile, et tema elu on nii vaene, elamine kitsas jne. Rabi käskis tal võtta ruumi vasika. Mõne aja pärast tuli kehvik jälle ja kurtis, et ikka kitsas ja raske. Rabi käskis võtta ruumi elama lisaks kaks lammast. Jälle läheb vaene mees rabi juurde ja kurdab, et ikka on kitsas ja halb elada. Rabi soovitab võtta juurde eesli. Taas läheb kaeblev juut rabi juurde, rabi küsib: noh, on’s elu paremaks läinud? Juut vastab, et ei, asi on päris hull: lambad määgivad, mullikas peeretab, eesel pasundab ja pasandab. Siis rabi käsib: aja nüüd välja mõlemad lambad, eesel ja vasikas. Tunni aja pärast tormab juut jälle rabi juurde. Rabi küsib: noh, on sinu elu nüüd paremaks läinud? Juut karjub õnnest: jah, jah, elu on lill, issand, kui palju ruumi, kui puhas õhk, kui hea olemine! Ja läheb küla peale kiitma tarka rabit ja armulist jumalat tema helduse eest.
Aga paastust: ajaloolane Aleksandr Nevzorov osutab sellele, et veel Rooma impeeriumis oli hästi arenenud tsirkuse kunst, tsirkuste juures töötasid vilunud dresseerijad (venaatorid), kes hakkasid näljutama tsirkuseloomi umbes nädal aega enne etendust, kuna näljastena olid tsirkuseelukad taiplikumad ja sõnakuulekamad. Teades, et pärast etendust sai lõpuks süüa, töötasid vaesed loomakesed enda isandate rikastamise nimel eriti andunult.
Sealt võtsidki selle metoodika üle religioonide preestrid. Kaasaegsed eesti inimesed peaksid mäletama ajalugu ja mitte lubama võõraste jõhkrat sekkumist enda intiimellu ja isegi elulistesse füsioloogilistesse vajadustesse ning mitte võimaldama jama jutlustajaid oma laste manu. Siin üks usutegelane tahtis lubada riigikokku ekskursioonile ainult musta riietatud lapsi. Halloo, on aasta 2026, keskaeg ammu möödas.
Äkki on abiks Jaroslav Hašeki avameelne välipreester Otto Katz, kes võttis õhtul vastu teise, hoopis jumalakartliku, välipreestri: „See oli fanaatiline inimene, kes tahtis kangesti igaühte jumalale lähendada. Kui ta alles kateheet oli, arendas ta lastes kõrvakiilude abil jumalakartust ning vahetevahel ilmusid tema kohta mitmesugustes ajalehtedes sõnumid pealkirjadega, nagu „Julm katehheet“ või „Katehheet, kes peksab“… Jumalakartlik välipreester lonkas pisut ühte jalga, mis oli selle tagajärg, et katehheet oli löönud ühte koolipoissi, kes oli kahelnud kolmainsuse olemasolus, selle koolipoisi papa oli aga katehheedi üles otsinud ja katehheedile kolm tohlakat andnud: ühe isa, teise poja ja kolmanda püha vaimu nimel… „Härra kolleeg,“ jätkas Katz, „ma olen kuulnud, et sõite kord reedesel päeval restoranis eksituse pähe sealihakotletti, sest arvasite neljapäeva olevat, pärast aga ajasite väljakäigus sõrmed kurku, et rõvedust välja oksendada, sest kartsite jumala karistust. Mina aga ei karda paastu ajal liha süüa ega pelga isegi põrgut… Ma olen selle asemik, keda pole üldse olemas, ja mängin ise jumalat. Kui ma ei taha mõnele tema pattu andeks anda, siis ei tee ma seda mitte, palugu ta mind kas või põlvili maas. Kuid neid leiduks pagana vähe“.
Ivan Makarov
05. märts 2026
Jaa, Rooma impeeriumis oli to ilge tsirkuse”kunst”, ent see oli Roomas väga armastet vaatemäng ka mõistuseiimeste ajastul, st enne ristiusu tulekut, kui iga haritud roomlane pidi oskama hästi ka kreeka keelt. Ja mõistus, tõsised intellektuaalsed dispuudid jne olid olnud kreeka filosoofide seas vägagi hinnas.
Alguses toob I.M. välja igavese teodiike probleemi – on ju üsna ilmne, et ristiusu kõikvõimas ja heatahtlik jumal ei ole loogiliselt ühildatav reaalse maailmaga. Kuigi ristiusu õpetus on humaansem teistest monoteistlikest religioonidest, nii et las inimene usub, sel usul on potentsiaali innustada inimesi ka reaalselt humaanseteks tegudeks.
India õpetused erinevad meile tuntud monoteistlikust kolmikust vähemalt selle poolest, et teoreetiliselt nõuavad ka loomade inimlikku kohtlemist, ent kui kaob mõõdutunne, jõutakse selleski irratsionaalse äärmuseni (loobuda põhimõtteliselt liha tarbimisest – see on ju selgelt tervisele kahjulik, ega indialaste äärmiselt vähene lihatarbimine per capita: see pole vaid vaesuse tagajärg.)