Iga inimene võib uskuda sellesse, millesse tahab: paljudes religioonides on erinevaid konfessioone ja usulahke, mis on omavahel vaenujalul: näiteks kristluses olid seda katoliiklased ja hugenotid (8 hugenotide sõda ja Pärtliöö veresaun Prantsusmaal), islamis šiiidid ja sunniidid (lakkamatud tapatalgud läbi ajaloo) jne. Just usk on alati olnud verejanu ja tapmishimu katalüsaator. Inimesed hävitasid teineteist, vehkides oma religioossete sümbolitega, meil massiivsemalt esindatud armuline kristlik jumal vaatas selle peale ja kas ei tahtnud takistada, kuigi oma „kõikvõimsuse“ tõttu oleks saanud ja pidanud (siis ta on ju tegelikult julm) või ei olnud suuteline (mis jumal ta siis selline on).
Usklikud inimesed erinevad teistest kaasaegsetest inimestest selle poolest, et nad ei aktsepteeri mõistuse (sealhulgas teaduse) argumente. Kui inimene aktsepteerib mõistuse argumente, ei suuda ta olla usklik. Kui ei, siis usub ta millessegi – Jehoovasse, Viracochasse, Putinisse jne. Kui järgida juudi muinasjuturaamatus piiblis kristliku jumala tegevusi, siis selgub, et ta oli taplusele ja imikute mõrvadele õhutanud kuri olevus, kes oli juudi rabi ja on korduvalt rõhutanud, et teda huvitab ainult juudi rahva saatus. Kui oletada, et ta oligi/on jumal, siis tekib õigustatud küsimus, miks kõikvõimas jumal on legitiimne ainult kusagil ühe neljandiku Maa inimkonna hulgas umbes kolmandikul maakera pinnast, jäädes suurema inimkonna osas ja enamuses regioonides haledalt alla teistele jumalatele. Üleüldse jumalaid on kokku mitusada (kusagil neljasaja ringis) ja ka nendesse uskuvatel inimestel on ju kristlastega võrdsed õigused. Üldiselt on kristlikud preestrid rängalt häbistanud oma jumalat, vägistades ajaloo jooksul sadu tuhandeid kirikut usaldanud lapsi. Heal jumalal ei olnud millegipärast ei sooja ega külma tema templites viljeletud süsteemsest pedofiiliast ja nunnade seksiorjuses hoidmisest. Paavstid küll tunnistasid oma kardinalide ja teiste kultuseteenrite võikaid kuritegusid, raputasid endale pähe ökoloogiliselt puhast tuhka, aga sajandeid kestvat orgiat peatada ei suutnud. See hooramissaar on ikka tükk maad suurem, kui Epsteini oma.
Religioonidel on oma käsud ja surmapatud, ei hakkaks rikkujatele mõeldud jubedaid karistusi siin loetlema, igaüks võib guugeldada ise. Kuid agressiivsete religioonide ühisjoon on see, et nad nõuavad inimestelt vastuvaidlematut allumist nendes küsimustes, kuhu ei tohiks oma nina toppida kõrvalised isikud, keda nad ka ei arvaks ennast esindavat. Inimesi rõhutakse nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sisendades neile, et nad on kestvalt süüdi ja peavad pihtima ning kahetsema pattu. Vene õigeusukirikus õnnistatakse praegu sõda, õhutatakse jumala nimel vägistamisi ja genotsiidi, lasterööve ja „põletatud maa“ taktikat. Peetakse palveid ukrainlaste tapmise toetuseks, koputatakse „kolleegide“ peale, kes ei palu jumalat, et too muutuks lihunikuks. Seal juteldakse tagasihoidlikkusest ja kokkuhoidlikkusest – ja sõidetakse pärast seda etendust kirikust minema Bentleyga, kuldne Rolex karvase kämbla peal. Meilgi tellis seltskond kuulsa preestri Hallastega eesotsas hotelli tosina prostituute. Ja mingi ajatolla vaimse tasemega riigikogulane ja Kadriorus resideeruv mikromandaadiga tegelane teevad kõik selleks, et FSB-kirik saaks Eestis takistamatult mõjutada ja käsutada siin elavaid inimesi.
Üks naeruväärsemaid usklikele pealesunnitud „traditsioonidest“ on paast. Täna avaldas Objektiiv noore Rootsi katoliku aktivisti Max-Martin Scaleniuse dogmaatilise loo, kus ta väidab, et paastuaja tunnistamine tähendab Euroopa kristliku vundamendi tunnistamist. Autor pahandab seal islamitraditsioonide pähemäärimise pärast, kuigi ega ausalt öeldes väga suurt vahet ei ole – üks müstika või teine.
„Tänapäeval on selle kristliku paastu mõiste keskmisele kodanikule täiesti võõras. Me oleme vahetanud nõudliku, kuid elu andva usu vaimselt viljatu tarbimiskultuse vastu ning Mekast pärit sõjapealiku ümber kujunenud kultuse vastu… Kristlik paast on võimas vastumürk tänapäeva ükskõiksuse mürgile. See lõikab läbi kaasaegse maailma mürast. See eemaldab meie mugavused ja sunnib meid silmitsi seisma oma nõrkustega, meenutades meile meie täielikku sõltuvust Kristusest. Paast ei puuduta ainult toitumist; see on relv meie uhkuse vastu ja viis ühendada oma väikesed kannatused ristil toodud lõpliku ohvriga,“ kirjutab jünger Scalenius, noor internetti kasutav mees, kes pruugib täpselt samu tolmuseid stampe, nagu tema usuvennad, kes saatsid juudi jumala nimel Quemadero tuleriidale juute ja teisi ketsereid, põletades ka juba ammu lahkunud inimete säilmeid, mis andis kirikul õiguse nende pärijatelt varade konfiskeerimiseks kiriku omandisse. Et sellise umbluuga Starlinki ajastul välja tulla, see on muidugi fenomenaalne…
Fanaatiline jutt sellest, et kui sa ei toida mõnda aega oma magu, siis lõikab see sinu tühja kõhu korin läbi maailma mürast ja on vastumürk ükskõiksuse vastu, on muidugi kliiniline idiotism. Paha sõnaga mainitud „sõjapealik Mekast“ on Euroopas samasugune immigrant, nagu ka rabi Juudamaalt, lihtsalt see teine tuli siia varem ja korraldas siit ristiretki. Suurem osa Euroopa suurmõtlejatest ja geeniustest ei uskunud ei esimest ega teist.
Mis aga puutub paastuaega kui kiriklikku traditsiooni, siis see on üks nendest vahenditest, mille abil üritasid kirikutegelased allutada endale teisi inimesi, lisaks usklike isikliku elu üle kontrolli saavutamisele. Et läksid ikka sügavuti – lausa makku. Absoluutset kontrolli kaasinimeste üle ihanud pihiisad on ju tegelikult kaasaegse kompuutrimaailma nuhkvara prototüübid. Ja paast on ju inimeste tervise seisukohalt kohutavalt kahjulik, füsioloogiliselt laastav asi, sest pärast sellist nälgimist saabub ohjeldamatu liigsöömise aeg. Kõik religioonid on manipulatiivsed ja lähtuvad sellest, mida inimene armastab kõige rohkem. Ja inimene armastab kõige enam süüa, ei jää palju alla ka armastus või sellega kaasas käiv voodielu. Seega tuleb need asjad inimesele mõneks ajaks keelata ja siis mingil hetkel armuliselt lubada. See on nagu lugu vaesest juudist, kes kaebas rabile, et tema elu on nii vaene, elamine kitsas jne. Rabi käskis tal võtta ruumi vasika. Mõne aja pärast tuli kehvik jälle ja kurtis, et ikka kitsas ja raske. Rabi käskis võtta ruumi elama lisaks kaks lammast. Jälle läheb vaene mees rabi juurde ja kurdab, et ikka on kitsas ja halb elada. Rabi soovitab võtta juurde eesli. Taas läheb kaeblev juut rabi juurde, rabi küsib: noh, on’s elu paremaks läinud? Juut vastab, et ei, asi on päris hull: lambad määgivad, mullikas peeretab, eesel pasundab ja pasandab. Siis rabi käsib: aja nüüd välja mõlemad lambad, eesel ja vasikas. Tunni aja pärast tormab juut jälle rabi juurde. Rabi küsib: noh, on sinu elu nüüd paremaks läinud? Juut karjub õnnest: jah, jah, elu on lill, issand, kui palju ruumi, kui puhas õhk, kui hea olemine! Ja läheb küla peale kiitma tarka rabit ja armulist jumalat tema helduse eest.
Aga paastust: ajaloolane Aleksandr Nevzorov osutab sellele, et veel Rooma impeeriumis oli hästi arenenud tsirkuse kunst, tsirkuste juures töötasid vilunud dresseerijad (venaatorid), kes hakkasid näljutama tsirkuseloomi umbes nädal aega enne etendust, kuna näljastena olid tsirkuseelukad taiplikumad ja sõnakuulekamad. Teades, et pärast etendust sai lõpuks süüa, töötasid vaesed loomakesed enda isandate rikastamise nimel eriti andunult.
Sealt võtsidki selle metoodika üle religioonide preestrid. Kaasaegsed eesti inimesed peaksid mäletama ajalugu ja mitte lubama võõraste jõhkrat sekkumist enda intiimellu ja isegi elulistesse füsioloogilistesse vajadustesse ning mitte võimaldama jama jutlustajaid oma laste manu. Siin üks usutegelane tahtis lubada riigikokku ekskursioonile ainult musta riietatud lapsi. Halloo, on aasta 2026, keskaeg ammu möödas.
Äkki on abiks Jaroslav Hašeki avameelne välipreester Otto Katz, kes võttis õhtul vastu teise, hoopis jumalakartliku, välipreestri: „See oli fanaatiline inimene, kes tahtis kangesti igaühte jumalale lähendada. Kui ta alles kateheet oli, arendas ta lastes kõrvakiilude abil jumalakartust ning vahetevahel ilmusid tema kohta mitmesugustes ajalehtedes sõnumid pealkirjadega, nagu „Julm katehheet“ või „Katehheet, kes peksab“… Jumalakartlik välipreester lonkas pisut ühte jalga, mis oli selle tagajärg, et katehheet oli löönud ühte koolipoissi, kes oli kahelnud kolmainsuse olemasolus, selle koolipoisi papa oli aga katehheedi üles otsinud ja katehheedile kolm tohlakat andnud: ühe isa, teise poja ja kolmanda püha vaimu nimel… „Härra kolleeg,“ jätkas Katz, „ma olen kuulnud, et sõite kord reedesel päeval restoranis eksituse pähe sealihakotletti, sest arvasite neljapäeva olevat, pärast aga ajasite väljakäigus sõrmed kurku, et rõvedust välja oksendada, sest kartsite jumala karistust. Mina aga ei karda paastu ajal liha süüa ega pelga isegi põrgut… Ma olen selle asemik, keda pole üldse olemas, ja mängin ise jumalat. Kui ma ei taha mõnele tema pattu andeks anda, siis ei tee ma seda mitte, palugu ta mind kas või põlvili maas. Kuid neid leiduks pagana vähe“.
Ivan Makarov
05. märts 2026
Jaa, Rooma impeeriumis oli to ilge tsirkuse”kunst”, ent see oli Roomas väga armastet vaatemäng ka mõistuseiimeste ajastul, st enne ristiusu tulekut, kui iga haritud roomlane pidi oskama hästi ka kreeka keelt. Ja mõistus, tõsised intellektuaalsed dispuudid jne olid olnud kreeka filosoofide seas vägagi hinnas.
Alguses toob I.M. välja igavese teodiike probleemi – on ju üsna ilmne, et ristiusu kõikvõimas ja heatahtlik jumal ei ole loogiliselt ühildatav reaalse maailmaga. Kuigi ristiusu õpetus on humaansem teistest monoteistlikest religioonidest, nii et las inimene usub, sel usul on potentsiaali innustada inimesi ka reaalselt humaanseteks tegudeks.
India õpetused erinevad meile tuntud monoteistlikust kolmikust vähemalt selle poolest, et teoreetiliselt nõuavad ka loomade inimlikku kohtlemist, ent kui kaob mõõdutunne, jõutakse selleski irratsionaalse äärmuseni (loobuda põhimõtteliselt liha tarbimisest – see on ju selgelt tervisele kahjulik, ega indialaste äärmiselt vähene lihatarbimine per capita: see pole vaid vaesuse tagajärg.)
Indialaste vähese lihasöömise põhjuseks on lisaks vaesusele ka kaastunne ehk 1. juhis: mittejulmus (ahimsa) ehk mittetapmine, vägivallatus, igasugusest teiste olendite kahjustamisest hoidumine.
Selle eitava juhise jaatav vaste on kaastundlik sõbralikkus (armastus on tänapäeval seksiga lörtsitud sõna).
Juudi-kristliku 10 käsu seas on tapmise keeld alles 6. kohal. Enne seda on 5. vähemtähtsat. 3 esimest on täiesti veidrad ega ole üldse au ehk eetikaga seotud – juudi jumala vägevuse rõhutamine (olevat ainult üks jumal ja see on juutide jumal) ja teiste jumalate laimamine ebajumalateks.
Ivan, tõsi, see juudi jumal Jehoova meenutab pigem kurja kuradit. Kui lugeda Vana Testamendi Moosese raamatusi ehk juudi Toorat, siis on see maailma kõige kurjem raamat. Kui juba jumal nii kuri, mis siis veel usklikest tahta…
Ivan, kui vaatad juutide-kristlaste põhjendusi paastule, siis ongi selline tobe veidrus nagu kirjeldasid.
Lisan näite:
Padise kloostri munkade seas oli väga hinnatud kopra liha, sest nad sõid seda paastu ajal, sest: kuna kobras ujus vees nagu kala, siis oli ta kala, mitte liha. Ja kala tohtis süüa paastu ajal. Nii petsid mungad oma jumalat. Nüüd on luterlaste ajal paast veelgi lahjem – piisab kui mingist tavalisest igapäeva harjumusest loobuda – näiteks igaõhtusest pudelist veinist – nagu rääkis Gräzin enda näitel 🙂 See on tõsine ohver 🙂 või loobuda tubakast. See on küll tervisele kasulik paast 🙂
Aga paastu tähendus Indias ja Dhamma õpetuses on hoopis teine:
1) loodusravi, meditsiin, vabanemine rasvast ja liigsest kehakaalust. Jooga õpetus – keha ja vere puhastamine mürkidest, ainevahetuse parandamine.
2) Tänapäeval tegutsenud dr Rosendorfi loodusravi kasutas paastu ja toorest juurvilja (peedi, sibula jne) mahla vähi raviks ja ennetamiseks.
3) See on ka oma teadvuse, tahtejõu ja himude (kõik 5 meele naudingud) valitsemine. Kas meie valitseme enda himusi või himud valitsevad meid. Himu paneb õgima ja sööma vale sööki ja liiga palju.
Ideaalis peaks sööma mitte mõnu ja himu pärast, vaid ainult seda, mida keha vajab.
Buddha mungad söövad päevas vaid 1-2 korda, hommikul ja siis enne lõunat 12.00. Pärast keskpäeva mungad enam ei söö, aga võivad juua teed ja piima.
See on keha ravi ja meele treening, tervis ja meditsiin. Nagu sportlased treenivad keha, nii mungad treenivad oma teadvust.
“Nagu sportlased treenivad keha, nii mungad treenivad oma teadvust.” – vaat ma panin eile teie kommentaare tähele ja mõttes vangutasin pead et “sancta simplicitas” ja algul arvasin, et poleks mõtet vastata. Ja kui üldse, siis just paralleel: ajutine asketism religioossetel alustel – sport/treening. Ka tipp-sport on tervisele pigem kahjulik, asjalik tervisesport jälle vastupidi väga kasulik. Nii et Teil oli tuline õigus, kui spordile/trennile viitasite.
Nii ristiusu paast kui ka “paastu tähendus Indias ja Dhamma õpetuses” on täpselt samamoodi meditsiiniga vastuolus, nagu Ivan ristiusu paastu kritiseerides viitaski.
Samas eri religioonide õpetused ei ole täpselt ühtemoodi head või halvad, olulistest uskudest islam on kaugelt kõige agressiivsem ja sallimatum. Ent India džainismi järgi (äärmuslik ahimsa) polegi sisuliselt võimalik elada, ja kas vanematel on ikka õigus lastelt selliste tavade järgimist nõuda? Arvan et mitte.
Totalitaarne monoteism:
judaism, kristlus ja islam
* * *
Sellest on kirjutanud buda munk vend Vahindra, kes hoiatas kõiki Baltimere ranniku rahvasi:
“Tõesti, tõesti mina ütlen Teile,
minu armsad eesti, läti, leedu ja kõik Baltimere ranniku rahvad:
Ärge uskuge jumalasse,
ärge piiluge pilvedesse,
ärge tahtke taevastesse!
Jumal, see on juute lora,
pilvedes on vihm ja vilu,
taevastes on tardund ilu.”
* * *
Vanade eestlaste suhtumist totalitaarsesse monoteistlikusse religioonisse – juudiususse ehk kristlusse – väljendavad eesti rahvalaulud.
“Vaadake, minu vanemad,
Paistab ju pagana linna,
Kuradi kodu kumakse,
Põrgu akenad põlevad,
Juuda tornid tolgendavad.”
(M. Veske „Rahvalaulud II“)
* * *
TOTALITAARNE MONOTEISM
Judaism, kristlus, islam, fašism, kommunism ja satanism: 1 jumal, 1 kurat, 1 suur juht, 1 usk, 1 partei, 1 riik, 1 väljavalitud rahvas, 1 eriline missioon, maailma vallutamine tule ja mõõgaga, igavene püha sõda ja revolutsioon, veri ja vägivald.
“Piibel”, “Toora”, “Kolmas Moosese raamat”, Jehoova ütleb:
“… Siis ta tapku mullikas Jehoova ees ja Aaroni pojad, preestrid, toogu veri ning piserdagu verd ümberringi altarile, mis on kogudusetelgi ukse ees. Ta nülgigu põletusohver ja raiugu see tükkideks … seadku tükid ühes pea ja rasvaga puude peale … sisikond ja jalad pestagu veega, ja preester süüdaku see kõik altaril põlema …”
“… Preester viigu see (tuvi) altari juurde ja näpistagu sellelt pea ning süüdaku see altaril põlema; ja selle veri pigistatagu altari seina peale…”
“…Siis preester kastku oma sõrm veresse ja tilgutagu verd Jehoova ees seitse korda … ja määrigu verd Jehoova ees … altari sarvedele ning valagu kõik härjavärsi veri …”
Piibli juudi-kristlik jumal neelas ka inimohvrisi: “… inimhingesi oli 16 000, ja neist andam Jehoovale: 32 hinge…”.
Imelik, et see jumal tarbis ka raha ja kulda: “… kuldasjadest: käevõrusi, randmekettisi, sõrmusi, kõrvarõngasi ja kaelakeesi … kokku 16 750 seeklit…”.
Juutide ja kristlaste jumal korraldas ka verisi sõdasi, mille käigus käskis isiklikult hävitada Palestiina 7 väikerahvast.
“5. Moosese” 20: Kui mõni põliselanike linn juutide kätte langes, siis vallutajate jumala käsu kohaselt:
” … löö mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad. Aga naised, lapsed, lojused ja kõik saak riisu enesele… Nõnda tee kõikide linnadega, mis on sinust väga kaugel …
Aga nende rahvaste linnades, kelled Jehoova, su jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtki hingelist, vaid hävita sootumaks hetiidid, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased … ” ( “Sootumaks” tähendab: ka naised ja lapsed)
“Ja Joosua läks selsamal ajal tagasi ning vallutas Haasori ja lõi selle kuninga mõõgateraga maha, sest Haasor oli varem kõigi nende kuningriikide pealinn. Ja nad lõid mõõgateraga maha kõik hingelised, kes seal olid, hävitades need sootumaks; ühtki elavat olendit ei jäänud järele …
Ja kõik neist linnadest saadava saagi ja lojused Iisraeli lapsed riisusid endile, lüües mõõgateraga maha ainult kõik inimesed, kuni nad olid need hävitanud; nad ei jätnud alles ainustki hinge nõnda nagu Jehoova oli käskinud …”
“Piiblis”, eriti “Vana testamendi” raamatus „Joosua“, on mainitud seitse Kaanani põlisrahvast, keda “jumal” käskis Iisraeli rahval hävitada, kui nad vallutasid Kaanani ehk Palestiina. Need rahvad olid:
1. kaananlased
2. hetiidid
3. hiivlased
4. perislased
5. girgaaslased
6. emorlased
7. jebuuslased
Need rahvad on loetletud näiteks “5. Moosese raamatus” 7:1 ja “Joosua raamatus”.
„Kõik, mis Venes toimus kommunismi sildi all, oli tugevalt seotud juutide usundiga. Seda on tunnistanud nende endi äärmuslased (nii edevad nagu nad on). Rabi Stephen Samuel Wise ütles New Yorgis: “Mõned nimetasid seda kommunismiks, mina nimetaksin judaismiks.” (Rabi Wise’i artikkel, “The American Bulletin” 5. mai 1935. Jüri Lina “Skorpioni märgi all” lk 208)
„Ajaleht „Kommunist“ (Harkovis) avaldas 12. aprillil 1919 seltsimees M. Kohani selgitava artikli „Juutide teened töölisklassile“: „Liialdamata võib ütelda, et Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni sooritasid juudi käed… Punase viisnurga, mis juba iidsetel aegadel oli tuntud judaismi sümbolina, on nüüd vene proletariaat üle võtnud… juudi komissarid juhivad komiteede ja nõukogude organisatsioonide juhtidena vene proletariaati võidule…““ (Jüri Lina “Skorpioni märgi all” lk 208)
Jüri Lina on suurim juutide ja kommunistide suurim hirm. Soovitan: “Skorpioni märgi all”. See on ammendamatu allikas juutide kuritegudest.
Erik Arro
Dhamma kirjastus
Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta on geneetik. See tähendab, et juba “raske tehnika” on toodud usu kaitseks. Teadlased kindlasti leidsid võimaluse JK geneetiline koodi avastamiseks, vaid ta on Vatikanis kalevi all. See huvitab mind rohkem, kui Homo sapiens neanderthalensis DNA.
https://www.youtube.com/watch?v=cvZUaYhxE3A
Kindlasti ka Teile tuntud Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” romaani algus – vestlus Jumalast ja Saatanast.
Romaani esimeses peatükis kohtuvad Moskvas Patriarhi tiikide ääres kaks nõukogude kirjandusmaailma tegelast: Mihhail Aleksandrovitš Berlioz – kirjandusajakirja toimetaja ja veendunud ateist ning Ivan Bezdomnõi – noor poeet, kes samuti kirjutab religioonivastaseid luuletusi.
Nad arutavad luuletuse üle, mille Bezdomnõi on kirjutanud Jeesusest. Berlioz ei ole rahul, sest tema arvates ei tohi Jeesust kujutada inimlike omadustega tegelasena – parem oleks näidata, et Jeesust pole üldse olemas olnudki. Berlioz selgitab Bezdomnõile nõukogude ateistlikke seisukohti: Jeesus ei ole ajalooline isik, religioon on inimeste loodud müüt, maailm toimib iseenesest ilma Jumalata.
Berlioz kui haritud inimene loetleb isegi antiikseid jumalaid ja mütoloogilisi paralleele, väites, et kristlus on lihtsalt üks paljudest religioossetest legendidest.
Saladusliku külalise ilmumine. Vestlust satub pealt kuulama kummaline võõras, kes tutvustab ennast – kui välismaalt saabunud professorit musta maagia alalt ja näitab nimekaarti nimega Voland. Ta sekkub vestlusse viisakalt, kuid irooniliselt. Voland küsib lõpuks kas Berlioz tõesti usub, et Jumalat ei ole olemas? Kes siis juhib maailma, kui Jumalat pole? Berlioz vastab tüüpilise nõukoguliku ratsionalismiga: inimene juhib ise oma elu. Ajalugu ja ühiskonna progress on inimeste kontrolli all.
Volandi paradoks. Voland esitab seejärel loogilise paradoksi. Ta küsib retooriliselt: Kui inimene ei tea isegi kindlalt, mis temaga samal õhtul juhtub, kuidas saab ta väita, et juhib maailma arengut? Ta vihjab ootamatutele sündmustele, mis ei sõltu inimesest – haigustele, õnnetustele, surmale. Seejärel küsib Voland järgmise küsimuse: kui Jumalat ei ole, siis kes juhib inimelu ja maailma korda? Ta saab vastuseks – Inimene ise…
Arutelu Saatana üle. Vestlus tundmatuga muutub veelgi kummalisemaks, kui Voland küsib – kui Jumalat pole, kas te siis usute vähemalt Saatana olemasolu? Berlioz ja Bezdomnõi vastavad enesekindlalt ka sellele küsimusele eitavalt, ka Saatanat ei ole olemas. Siin peitubki Bulgakovi kuulus iroonia: nad räägivad Saatana olemasolu eitamisest otse Saatana endaga.
Saatuse ettekuulutus. Vestluse lõpus teeb Voland ootamatu ennustuse. Ta ütleb Berliozile, et too ei jõua täna enam kirjanduskoosolekule, vaid tema pea lõigatakse maha. Berlioz peab seda absurdseks. Mõne minuti pärast aga juhtub midagi täiesti ootamatut: ta libiseb trammi ette ja kaotab pea, kuna Annuśka pillas õlipudeli trammiteele.
Sellega Bulgakov demonstreerib Volandi mõtet – inimene ei kontrolli oma saatust nii täielikult, kui ta ise arvab. See romaani algusstseen on tuntud 20. sajandi kirjanduses, sest Bulgakov käsitleb selles mitut teemat.
Berlioz esindab Nõukogude ideoloogilist ateistlikku arusaama, mis väidab, et religioon on müüt ja hoopis inimene juhib maailma. Voland näitab selle mõtteviisi filosoofilist nõrkust. Voland väidab, et inimesed arvavad end olevat oma elu peremehed, tegelikult on maailmas palju kontrollimatuid jõude.
Samas vestluses puudutatakse esimeses peatükis ka Jumala eksisteerimise teemat läbi Aquino Thomase viie teesi ja Immanuel Kanti vastuväiteid sellele. Sellest nüüd romaaniväliselt allpool veidi pikem mõtisklus.
Thomas Aquinost, Immanuel Kant ja Suur Pauk
Klassikaliste jumalatõestuse-argumentide areng kaasaegses filosoofias ja kosmoloogias
Küsimus Jumala olemasolust on üks filosoofia ja teoloogia kõige vanemaid ja visamaid probleeme. See ei ole ainult religioosne küsimus, vaid ka metafüüsiline ja epistemoloogiline küsimus: kas inimlik mõistus suudab jõuda järelduseni, et universumi olemasolu viitab mingile ülimale põhjusele või olemise allikale?
Lääne filosoofia ajaloos on sellele küsimusele pakutud erinevaid vastuseid. Antiikfilosoofid püüdsid mõista maailma esmast printsiipi; keskaja teoloogid ühendasid antiiksefilosoofia kristliku ilmutusega; valgustusajastu humanistid püüdsid näidata, et mõistus ei saa sellistele küsimustele kindlat vastust anda.
Selles arutelus on eriti mõjukaks osutunud kaks mõtlejat. Üks neist on 13. sajandil elanud dominikaani mungast teoloog Thomas Aquinas, kelle kuulsad viis teed (või teesi) Jumala olemasolu poole said kristliku metafüüsika klassikaliseks väljenduseks. Teine on 18. sajandi filosoof Immanuel Kant, kelle kriitika metafüüsika suhtes muutis radikaalselt tolle aja teoloogilise arutelu raamistikku.
20. sajandil lisandus sellesse dialoogi veel üks ootamatu abstraktne osaleja – kaasaegne kosmoloogia. Universumi paisumise avastamine, relatiivsusteooria ja universumi varase ajaloo uurimine viisid lõpuks ideeni, mida tänapäeval tuntakse nime all Suure Paugu teoooria. See teaduslik revolutsioon tekitas uue küsimuse: kas universumi alguse idee võib anda klassikalistele metafüüsilistele argumentidele uue kaalu?
Selle mõtiskluse eesmärk ongi uurida kolme omavahel seotud teemat:
1. mida tegelikult väitsid Aquino Thomase klassikalised jumalatõestuse-argumendid;
2. kuidas Immanuel Kant neid kritiseeris ja miks tema kriitika oli nii mõjukas;
3. miks mitmed tänapäeva filosoofid arvavad, et Aquino Thomase mõttekäik võib olla tänapäevalgi üllatavalt tugev.
Klassikaline metafüüsiline projekt
Enne Aquino Thomase argumentide analüüsimist on oluline mõista nende filosoofilist konteksti. Keskaja teoloogid ei püüdnud lihtsalt tõestada religioosseid väiteid. Nad püüdsid luua tervikliku metafüüsilise süsteemi, mis selgitaks kõiksuse olemise struktuuri.
Selles projektis mängis otsustavat rolli antiikfilosoof Aristoteles. Tema metafüüsika pakkus vahendeid, mille abil sai analüüsida muutumist, põhjuslikkust ja olemist. Aristotelese järgi ei ole muutus lihtsalt mehaaniline protsess. Muutus tähendab, et miski liigub potentsiaalsest seisundist tegelikkusse. Sellest tuleneb kuulus eristus potentsiaali ja akti vahel.
Näiteks võib puutükk muutuda potentsiaalselt kuumaks. Kui see pannakse tulle, muutub see tegelikult kuumaks. Potentsiaal realiseerub aktina.
See analüüs muutusest sai hiljem Aquino Thomase metafüüsika üheks keskseks komponendiks.
Aquino Thomase viis teed
Aquino Thomas esitab oma kuulsad viis argumenti teoses Summa Theologiae. Need ei ole eraldi tõestused, vaid pigem viis erinevat perspektiivi, mille kaudu maailma kogemus viitab mingile esmasele reaalsusele.
1. Liikumise argument
Esimene algab lihtsast tähelepanekust: maailmas toimuvad muutused.
Kõik, mis muutub, liigub potentsiaalsest seisundist aktuaalsesse. Kuid potentsiaal ei saa ennast ise aktualiseerida või aktiviseerida. Miski peab selle muutuse esile kutsuma. Seetõttu väidab Aquino, et igal muutusel on algne liigutaja. Kui see liigutaja ise liigub, vajab ta omakorda liigutajat. Kui selline ahel jätkuks lõputult, ei oleks muutust kunagi alanud. Seetõttu peab olema olemas liigutamatu liigutaja.
Aquino järeldab: see on see, mida kõik nimetavad Jumalaks.
2. Põhjuslikkuse argument
Teine argument keskendub põhjuslikkusele.
Maailmas näeme põhjuste ja tagajärgede ahelaid. Miski ei saa olla iseenda põhjus. Kui põhjuse ahel oleks lõpmatu, ei jõuaks see kunagi esimese põhjuseni.
Seetõttu peab olema olemas esimene algne põhjus, mis ise ei vaja põhjustajat.
3. Vajalik olemine
Kolmas argument käsitleb juhuslikkuse ja vajalikkuse küsimust.
Paljud asjad maailmas näivad juhuslikud – nad võivad eksisteerida või mitte. Kui kõik oleks juhuslik, oleks olnud hetk, mil midagi ei eksisteerinud. Kuid kui kunagi poleks mitte midagi olnud, ei saaks ka midagi tekkida.
Seetõttu peab eksisteerima vajalik tegur või Tegija, kes ei sõltu millestki muust.
4. Täiuslikkuse astmed
Neljas argument lähtub väärtustest nagu hea, tõene ja üllas.
Need omadused esinevad maailmas erineval määral. Aquino Thomas väidab, et sellised astmed eeldavad mingit maksimaalset standardit.
Seetõttu peab olema olemas kõige täiuslikum Olemine, kes seda loob.
5. Eesmärgipärasus
Viies tee on tuntud disainiargumendina.
Aquino Thomas märkab, et isegi teadvuseta loodusobjektid toimivad sageli eesmärgipäraselt. See viitab mingile mõistuslikule Suunajale.
Mida Aquino Thomas tegelikult püüdis tõestada?
Sageli mõistetakse tema argumente valesti. Paljud arvavad, et ta püüdis tõestada, et universumil oli ajaline algus. Tegelikult ei olnud see tema eesmärk. Aquino isegi tunnistas, et filosoofia ei saa tõestada universumi ajalist algust. Tema arvates oli see kristliku ilmutuse küsimus. Tema argumendid olid metafüüsilised. Need püüdsid näidata, et maailm sõltub mingist sügavamast reaalsusest isegi siis, kui universum oleks igavene.
Kanti revolutsioon
18. sajandil toimus filosoofias aga suur pööre. Selle pöörde keskne kuju oli Immanuel Kant, kelle teos Puhta mõistuse kriitika püüdis määratleda inimliku teadmise piirid. Kant väitis, et meie mõistus suudab usaldusväärselt tunnetada ainult nähtavat maailma – seda, kuidas asjad meile ilmuvad. Me aga ei saa teada asju nii, nagu nad on iseeneses. Sellest ta järeldas, et metafüüsika, mis püüab rääkida reaalsusest väljaspool kogemust, võib olla probleemne.
Kolm klassikalist Jumala argumenti Kanti järgi
Kant analüüsis kriitiliselt kolme peamist argumenti:
1. ontoloogiline argument
2. kosmoloogiline argument
3. teleoloogiline argument
Tema arvates olid kõik need argumendid probleemsed.
Ontoloogiline argument.
Ontoloogilise argumendi klassikaline vorm pärineb Canterbury Anselmilt, kes väidab, et Jumal on kõige täiuslikum olend ja seetõttu peab ta eksisteerima.
Kanti kuulus vastuväide oli, et eksisteerimine ei ole omadus. Kui me ütleme, et miski eksisteerib, ei lisa me selle mõistele uut omadust. Me lihtsalt väidame, et see on tegelikkuses olemas.
Kosmoloogiline argument.
Kant väitis, et kosmoloogiline argument sõltub tegelikult ontoloogilisest argumendist. Kui me väidame, et peab olema vajalik Olend, eeldame juba, et selline olend on loogiliselt võimalik. Seetõttu taandub kosmoloogiline argument ontoloogilisele.
Teleoloogiline argument
Disainiargumenti pidas Kant kõige veenvamaks, kuid tema arvates viitab see ainult universumi arhitektile kui algatajale, mitte kõikvõimsale Loojale.
Kanti moraalne Jumal.
Kuigi Kant kritiseeris metafüüsilisi Jumala tõestusi, ei olnud ta ateist. Tema arvates tuleneb Jumala idee moraalist.
Teoses Praktilise mõistuse kriitika väitis ta, et moraaliseadus inimese sees viitab kõrgema moraalse korra olemasolule. Inimene tunnetab, et õiglus peab lõpuks võitma. Selleks peab eksisteerima Jumal ja hinge surematus. Need on praktilise mõistuse postulaadid.
Kanti paradoks.
Kanti mõtlemisel oli ootamatu tagajärg. Kuigi ta püüdis metafüüsilised Jumala tõestused ümber lükata, aitas ta tegelikult tugevdada ideed isikulisest Jumalast. Kui Aquino esimene põhjus võib olla abstraktne metafüüsiline printsiip, siis Kanti moraalne Jumal on moraalne isik, kes tagab õigluse.
Neotomistlik vastus.
20. sajandil hakkasid mitmed katoliku filosoofid Kanti kriitikat uuesti hindama. Silmapaistvad nimed olid Étienne Gilson ja Jacques Maritain. Nende väitel ei mõistnud Kant täielikult Aquino metafüüsikat.
Ontoloogilise argumendi probleem.
Neotomistid rõhutasid, et Aquino Thomas ei kasutanud ontoloogilist argumenti. Tema argumendid algavad maailma kogemusest, mitte Jumala mõistest.
Olemise metafüüsika. Aquino Thomase filosoofia keskmes on idee, et asjad omavad olemist, kuid nad ei ole olemine ise. Seetõttu peab eksisteerima olend, kes on olemine ise.
Kaasaegne kosmoloogia.
20. sajandi teadus muutis meie arusaama universumist. Astronoom Edwin Hubble avastas, et galaktikad eemalduvad üksteisest. Sellest järeldus, et universum laieneb. Kui universum laieneb, pidi see minevikus olema väiksem ja tihedam. Sellest arenes välja Suure Paugu teooria. Üks selle teooria rajajaid oli preester ja füüsik Georges Lemaître.
Universumi alguse filosoofiline tähendus.
Lemaître ise rõhutas, et kosmoloogia ei tõesta Jumalat. Kuid universumi alguse idee muudab mõned metafüüsilised küsimused eriti teravaks. Näiteks miks universum üldse eksisteerib?
See küsimus meenutab filosoofi Gottfried Wilhelm Leibnizi kuulsat küsimust: miks on midagi, mitte pigem mitte midagi?
Peenhäälestuse probleem.
Kaasaegne füüsika on näidanud, et universumi füüsikalised konstandid on väga täpselt häälestatud.
Kui need oleksid veidigi erinevamad, ei tekiks ei tähti ega elu. Seda nimetatakse peenhäälestatuse probleemiks.
Aquino Thomase esimese argumendi tugevus tänapäeval.
Mõned filosoofid on märkinud, et Aquino Thomase esimene tees tundub tänapäeval isegi huvitavam kui keskajal. Sellel on mitu põhjust. See ei sõltu universumi algusest. Argument töötab isegi siis, kui universum oleks igavene. See käsitleb samaaegset sõltuvust. Aquino Thomas ei räägi ainult minevikust, vaid reaalsest sõltuvusest praeguses hetkes. See põhineb sügaval metafüüsikal. Argument tugineb Aristotelese akti ja potentsiaali metafüüsikale. Kui see metafüüsika on õige, muutub argument väga tugevaks.
Ateistlikud filosoofid ja Aquino Thomas.
Huvitaval kombel on mõnedki ateistlikud filosoofid tunnistanud Aquino Thomase argumentide tõsiseltvõetavust. Näiteks Graham Oppy on rõhutanud, et need on keerukad filosoofilised konstruktsioonid. Samuti on skeptiline filosoof Anthony Kenny tunnistanud, et Aquino Thomase metafüüsika nõuab väga põhjalikku analüüsi.
Lõpetuseks
Arutelu Jumala olemasolu üle ei ole tõenäoliselt kunagi lõplikult lahendatav. See puudutab küsimusi, mis ulatuvad inimliku mõistuse piirideni ja paraku ka nende taha. Kuid üks asi on selge: klassikalised filosoofilised argumendid ei ole kadunud. Aquino Thomase metafüüsika, Kanti kriitika ja kaasaegne kosmoloogia moodustavad põneva dialoogi, mis jätkub ka tänapäeval. See dialoog näitab, et teoloogia ja filosoofia ei ole ainult mineviku pärand. Need on endiselt elavad distsipliinid, mis püüavad vastata ühele kõige sügavamale küsimusele, mida inimene võib esitada: miks üldse midagi eksisteerib?