Meie jaoks kurvastav Eurovisiooni lauluvõistluse esimene poolfinaal tekitas mõnes „vanas olijas“ vajaduse sõna sekka öelda. Kroonikas ilmuski lugu „Helilooja Priit Pajusaar Kerli Kivilaane soolosalmist: midagi hullu seal kindlasti ei juhtunud“.
See „bassinaise“ vokaalne etteaste oli Vanilla Ninja esinemise üks nõrgimaid lülisid mitte üksnes selle hädisuse tõttu, vaid ka sellepärast, et põhisolisti Lenna Kuurmaa etteaste kõrvale mingi teise vokaalse vaheepisoodi tekitamine oli nii ebaloogiline kui ka isetegevuse maiguga. Ei olnud mitte mingit loomingulist vajadust lõhkuda muidu üsna stiilset tervikut, ja veel nõnda lühikeses (euroformaat) loos. Isegi kui Kivilaan oleks vokaalselt kindel, jääks kogu asjal karaoke maik man, kui solist lubab lavale trüginud semul ka natuke häält teha.
Pajusaar kasutas oma lohutuskõnes aga üsna vulgaarset võtet – tegi lihtsalt maha kõik teised konkureerinud laulud: „Jube kehvad lood olid esimeses poolfinaalis. Selle nurga alt vaadatuna on üsna arusaamatu, miks meie lugu edasi ei saanud… Minu arusaamist mööda said poolfinaali ikka väga jubedad lood, mis ei peaks sinna kuidagimoodi saama…“
Esiteks ei räägi mingi laulu headusest see, et ta oleks pidanud koos teiste „jube kehvade“ ja „väga jubedate“ lugude taustal edasi pääsema. Teiseks aga on Priit Pajusaar kahtlemata asjatundja kehva muusika alal ja õige mees rääkima teiste autorite „kehvadest“ eurolugudest, kuna ta on omaenda loominguga valmistanud Eestile Eurovisioonil lausa kahel korral piinlikkust – esimene nendest lugudest oli amatöörlik „Tii“ Neiokõsõ kohmakas ettekandes ja teine „Leto svet“ Kreisiraadio esituses. Mõlemad lood mõjusid mingi kolhoosi isetegevusena.
Ma olin tollal Eesti eurolaule valinud žüriis – me nagu lollid tunde kuulasime, vaidlesime ja vaagisime, ja kui lõpuks valisime eesti finaali meie arvates parimad laulud, ilmus ruumi Juhan Paadam, helikandja näpus, ja pani mängima „Leto svet“ laulukese.
Üks žürii liikmetest, kuuldes „Leto svet“ esimesi takte, küsis, et kas me peame siis ka sellist toodet siin hindama hakkama, ja Paadam vastas, et ei peagi, kuna ETV tellis selle euroloo „professionaalsetelt heliloojatelt“ ja see läheb üle žürii peade otse finaali. Seega oli tegemist sisuliselt riigitellimusega.
Finaalis aga lähetas meie süldilembeline televaataja selle õuduse Euroopasse, kus serbohorvaadikeelse pulli ajal käisid mingid paugud, rebiti katki karmoška, nagu oleks külaklubis möllanud mingi kohalike viinaninade kamp. Tossu sees lehvitati meie riigilippu, väga häbi oli. Väga häbi. Vat see oli tõesti õudne!
Meie ersatseurolaulude klassik Pajusaar aga on kahtlemata sellel alal piisavalt pädev, et nõnda hävitavalt maha teha teiste Euroopa kolleegide loomingut. Kuid see on nagu sinust peatamata möödunud uhkele limusiinile keskmise näpu näitamine – nemad sõitsid mööda, meie aga jälle jäime tee äärde iseenda ees praalima ja sajatama, teised seda meie õnneks ei kuule. Osata kaotada on veel üks kunst, mida me ei valda.
Ivan Makarov
14. mai 2026