Vanilla Ninja kurva lõpu kohta ei tahaks üldse sõna võtta, aga see on asi, mida tuleb teha. Muusikalisest küljest ainult niipalju, et Lenna Kuurma on andnud endast maksimumi ja ta on selles trios ka ainus laulja, kes paraku ei ole oma elu tippvormis. Kaks ülejäänud liiget on lihtsalt dekoratsioonid – üks ei saa nootidele pihta ja teine ei oska ei kitarrimängu imiteerida ega suud maigutada solidaarselt nähtamatute Kaire Vilgatsi ja Dagmar Ojaga. Nende dekoratsioonide asemel võiksid laval olla professionaalsed tantsijad või näitlejad.
Eesti eurolaulunduse probleem on selles, et mingisugune tsunft sellel alal aastakümneid parasiteerivaid (muusika)tegelasi ajab seda vana head omapoiste asja ja surub läbi nendele kõikidel muudel põhjustel peale muusikalise põhjuse kasulikke projekte – kõik ebaõnnestumised maksab heldekäeliselt kinni eesti maksumaksja. Tegemist on korraldajate muusikalise ebapädevuse ja ebaeetilisusega – otsustajateks näiliselt televaatajad, kuid rahvale söödetakse ette juba korraldajate ja nende palgatud välismaiste „ekspertide“ sõelale jäänud variante. Kusjuures on alust kahelda eriti nende viimaste pädevuses.
Eesti korraldajate lähenemine on sügavalt provintsilik, et mitte öelda et kolkalik: et näe, Eurovisioon tulemas, teeme ära – klopsime kiiresti kokku mingi projekti ja paiskame Euroopat vallutama. Kui teised riigid saadavad Eurovisioonile esinejaid, kes teenivad leiba justnimelt muusikaga, annavad pidevalt kontserte ja täiustavad ennast, siis meil kutsuti eurolippude alla juba aastaid farmeri ametit pidava taidlusmuusiku, perekondlike reisisaadete teletibi ja eduka popsolisti naise. Kutsuti kokku amatöörid ja tulemuseks oligi korralik isetegevus. Muidugi ei olnud tulemus nii häbiväärne, nagu oli Eesti muusika esindamine Kreisiraadio klounide poolt, kuid saavutus oli isegi võrreldav. See eesti korraldajate igakordne soov minna Euroopat mütsiga lööma räägib nende kultuuritusest, mille eest pidid maksma Vanilla Ninja liikmed.
Enne Eurovisiooni on eesti kollases meedias ilmunud ilmselt sadu lugusid Vanilla Ninja teemal, nii et selle läbikukkumise korraldajad ja leheneegrid miinusesse nüüd küll ei jäänud. Jääb üle ainult kadestada soomlaste võimsat viiulietendust, poolatari võimsat häält ja leedulase esitatud keerulist vokaalpartiid ning võimsat kujundit.
Kahju, et eestlastel jälle läks halvasti, aga see vähemalt vabastab teise poolfinaali ja finaali vaatamisest. Usun, et igat sorti seksuaalvähemustel on seda kõike lõbus vaadata ja sündmusi monotoonselt kommenteeriv Marko Reikop on juba ise muutunud eesti eurotraditsiooniks, aga ainus põhjus Eurovisiooni lauluvõistluse vaatamiseks on minu puhul meie riigile kaasaelamine, sest Eurovisiooni vaatajaskond on kolossaalne ja tahaks Eestile head kuulsust. Ja kui see võimalus kukub kohe alguses ära, siis ei ole mul põhjust enam jälgida mööda lava viltidega sammuvat mandunud kreeklast või „metal’it“ koomiliselt imiteerivaid serbohorvaate.
Nendest viimastest oli kopp eest juba nõukogude ajast, kui biitlite ja Led Zeppelini asemel pakuti meile lõputuid Jugoslaavia ansambleid ja soliste. Eesti aga lajatas XXI sajandi teise veerandi alguses Vanilla Ninja ja Lõhmusega.
Ivan Makarov
13. mai 2026