Möödunud nädal tõi mõnede teiste ebameeldivate üllatuste jadas ka vähemalt ühe, mis on äärmiselt kurb. Ma ei nimetaks seda piinlikuks või häbiväärseks, kuna need hinnangud on eriti riigikogus kõlavas retoorikas üleekspluateeritud. Kurbus aga on ka sügavalt individuaalne tunne, sellele on õigus igalühel. Tõdemus, et Eesti ühiskond on lõhenenud, kuulub juba banaalsuste hulka, sest näiteks Moskva aja järgi elava „vene maailmaga“ kooseksisteerides pole täiesti lõhenemata ühiskond võimalik. Kuid olukord, kui katki on nüüd ka eestlaskond ise, on palju ohtlikum, sest mitte keegi teine peale eestlaste ei hakka hoidma viimseni koos seda eesti riiki, kust torisevad võõradki ei taha lahkuda. Ja see, et mõned eestlased nüüd ise naeruvääristavad inimest, kelle häälest on saanud üks Laulva revolutsiooni ehk Eesti vabanemise sümbol, on kurb.
Ajalugu toimetab aeglaselt, kuid inimelu stopper tiksub kohutava kiirusega – alles see oli, kui rahumeelne taasiseseisvumine koondas Lauluväljakule sadu tuhandeid ilusaid särasilmseid inimesi, aga nüüd on meie avalikus ruumis, eriti sotsiaalmeedias, kõige kõuehäälsemad just need, kes kiruvad igal sobival ja ka mittesobival ettekäändel eesti riiki, nimetades seda äpardunuks, läbikukkunuks, haledaks, võõraks, banaanivabariigiks, tehes Kremli propagandastki tigedamalt maha Eestit, meie sõpru ja liitlasi, kuigi alternatiiv on ju ainult üks – mõne meie poliitiku poolt tagaigatsetud kubermang. Teisi variante lihtsalt ei ole, kuna ajalooline reaalsus meile neid ei paku. Jäägem mõttesse: suur ja rikas Euroopa tunneb end tõsiselt ohustatuna sellest, et USA on taandumas ookeani taha. Ja millele peaks veel lootma väike Eesti, kui äkki täitubki Venemaa siinsete ragisevate inimreproduktorite soov ja me lahkume Euroopa Liidust ning NATO-st ja jäämegi täiesti üksi?
Ilmselgelt võtaks vahepeal veelgi julmemaks muutunud impeerium arvesse oma eelmised vead ja saadaks oma taaskehtestatud piirist võimalikult kaugele monstrumi keresse juba suurema osa eestlasi. Kas te olete näinud kümneid varemeis Ukraina linnu ja kas te teate, mis tingimustel võivad jääda oma kodukohta edasi elama vähesed mittepõgenenud ja sealjuures ellu jäänud ukrainlased? Olete kursis, mis toimub seal okupatsiooni all omandisuhetega ja kellele antakse üle alistatud rahva terveks jäänud kodud ja korterid? Kuidas kulutatakse seal veel elavate kohalike kodud hüljatud kinnisvaraks ja seejärel vormistatakse ümber „vabastajate“ omandiks? Kas teate, mis juhtub, kui keegi hakkab seal rääkima või laulma ukraina keeles ja mis keeles õpetatakse lapsi anastatud koolides?
Ja veel vähem kui ukrainlasi vajavad venelased nende jaoks veelgi võõrama keele ja kultuuriga eestlasi. Nad saadavad praegu Venemaa niigi väljasurevaid rahvusvähemusi rindele, viimse kui mehe ja noorukini, tervete külade ja rajoonide kaupa, et tulevikus ei oleks neid tüütuid rahvusprobleeme. Praegu on nad jäänud kinni Ukrainasse, meil on tänu sellele aega kosuda ja valmistuda – aga nii masendav on näha teatud eesti portaalide, gruppide ja üksikisikute postitusi, mis kandivad ennast su silme ette lakkamatult, kuna sellesse on segatud aina rohkem sinu veel alles hiljuti eestimeelseid FB-sõpru ja kus vihatakse Ukrainat selle eest, et ta ei ole veel langenud, ja Eestit selle eest, et meie riik käitub selles olukorras väärikalt. Nii äreval ajal on eriti vähearvulise rahva lõhenemine viimane asi, mida vajaksid meie lapsed.
Paljud meist on lasknud ennast veenda, et me elame halvasti, vireleme, nälgime, külmume, käime jala, et neid, kes kasutavad (tasuta) ühistransporti, ei oodata tanklatesse, et meid lausa jälgitakse. Teiste inimeste elu ohustav surmakutsar apelleerib väikse trahvi puhul inimõigustele ja neab teda korrale kutsunud riiki, mootorratta seljas ja tukk põues kihutav rahvasaadik teeb skandaali sellest, et tema pilt võis jääda kuhugi kiiruskaamerasse. Aga kas te kujutaksite ette oma elu ühiskonnas, kus absoluutselt kõigi jaoks on nüüd kohustuslik riigi eriteenistuste loodud nuhkmessenger MAX, mis jälgib teid ööpäevaringselt? Kus suuremates linnades on kõikjale paigaldatud näotuvastuskaamerad? Ühiskonnas, kus mitmeks päevaks, nädalaks, kuuks võidakse igal võimule vajalikul hetkel ja hoiatamata blokeerida igasugune internetiühendus? Ühiskonnas, kus iga teine elanik salakaebab iga esimese peale ja kus avalik koputamine on oluline lojaalsuse ja vajalikkuse sertifikaat? Kus lüüakse koduuks sisse ja viiakse käeraudades minema „vale“ postituse jagamise või isegi lihtsa „laikimise“ eest? Kus on tühistatud seadus, mis keelas kinnipeetute ja (sõja)vangide piinamist? Kus lüüakse hambad kurku „vale“ autori laulu ümisemise eest? Kus lasteaialastele jagatakse mängimiseks päris tulirelvi, topitakse põnnid punatähtedega tanke kujutavatesse karpidesse ja aetakse tapamasinateks rüütatuna verejanulisele rongkäigule? Kust Läände põgenenud Putini režiimi tõhusamatele kriitikutele saadetakse järgi veel tõhusamad karistussalgad?
Veelkord tahaks pöörata tähelepanu Eestiski tuntud-tõlgitud muinasjutule kuldkalakesest, mille mõte seisneb selles, et pidev rahulolematus saavutatud jõukusega viib inimese tagasi algusesse ehk lõhkise küna juurde. See Aleksandr Puškini teos on muidugi plagiaat ehk maha kirjutatud pommeri muinasjutu pealt („Vom Fischer und seiner Frau“ vendade Grimmide kogumikust), aga see selleks. Mõni aasta tagasi väitis üks Eesti iseseisvuse taastajatest Kaido Kama, et me „elame Eestis paremini kui kunagi varem. Sööme iga päev nii, nagu meie vanaisad sõid ainult jõulu ajal“. Tema järel tõdes Lagle Parek, kes istus vabadusvõitlejana aastaid vanglas ajal, kui mõni tänane eesti riigi materdaja toimetas veel Marxi-Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“ eestikeelset tõlget, et „…eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui praegu“. Täpselt kaks aastat tagasi ilmus artikkel „Kaido Kama: me elame erakordses heaolus, aga rahulolematus on hullem kui Vene ajal”, mille eest süüdistasid Eestit kiruvad poliitikud Kaido Kama „primitiivsuses“.
Ja mõni päev tagasi, kui ilmus lugu „Ivo Linna: mulle teeb muret, et oleme harjunud liiga hea eluga“, hämmastas see, kui tigedalt hakati ründama lauljat nii artikli kommentaariumis kui ka laiemalt sotsiaalmeedias. Loomulikult ei hakka ma siin neid enamasti isiklikuks läinud autoreid tsiteerima, mainiks ehk vaid seda, et lauljaga tulid vanu arveid klaarima isegi ennast „meditsiiniohvritest“ antivakserid. Ühe korduvalt kõlanud süüdistuse kohaselt olevat laulja „oravate“ palgal sallivuslasest liberaal. Selle erakonna kui kivi sidumine korralike inimeste kaela nende uputamise eesmärgil on üsna levinud alatu võte, Stalini aegse „rahvavaenlase“ inkarnatsioon, aga ühes on süüdistajatel õigus – jah, Ivo Linna ongi ja alati on olnud sümpaatne, avatud ja heatahtlik inimene. Ta oli seda ka siis, kui ei olnud veel mitte mingit kesk-, reformi- ega muud erakonda. Sallimine on ilus eesti sõna, sallivus on omane just headele inimestele ja nendest koosnevatele normaalsetele ühiskondadele. Mis ajast peale on sallivus, mis tähendab isegi mitte niivõrd heakskiitu, kuivõrd lugupidamist, muutunud meie ühiskonnas sõimusõnaks ja häbiplekiks?
Kui inimene ei ole Eestit juba elukutseliselt halvustav viripill, siis see ei tähenda, et teised on temast ühtäkki ilusamad, targemad, andekamad, ausamad ja isamaale kasulikumad. Mis hoiak see üldse on, et teenekas laulja ei tohigi auväärses eas jagada oma elutarkust ja arvata meie elu kohta seda, mida ta õigeks peab? Et las ta meile laulab, tantsib ja naeratab, kuid tähtsate asjade koha pealt hoidku suu kinni? Võib soovikontserdi korras tellida laulu, mitte inimese südametunnistuse häält. Mida ta siis valesti ütles? Kas me kõik siin nälgime, meil on skorbuut, juuksed langevad peast ja hambad suust, nõrkenud näpp ei jõua HP sülearvutit või Apple nutitelefoni toksida, vitamiinipuudusest kärbunud aju ei suuda kallis internetipaketis kõiki Eesti aadressil avaldatavaid paskville tudeerida ja jagada, meil vaestel ei ole asja ostukeskustesse, kuna üüratud staadionisuurused parklad on tööajal meie samamoodi virelevate saatusekaaslaste autosid alati täis ja meil pole enda oma kuhugi parkida?
Kõige nukram ei ole isegi mitte see, et legendaarse laulja kallal ilgutakse – pole ta sõjakate kommenteerijate sihtmärkide pikas nimekirjas ei esimene ega viimane – vaid hoopis tõsiasi, et siin sarnanevad sellised eestlased aina rohkem venemaalastega, kel ongi kombeks hakata päevapealt vihkama omaenda rahvalemmikuid, kui need vähegi kahtlevad Putini sõja toreduses. Seni arvasin, et taoline omadus iseloomustab vaid Venemaa ultrašovinistliku propaganda poolt sandistatud isiksusega inimesi, kuid see, et ka eestlased võivad käituda sama malli järgi, ajab ahastama. Kuidas sai see võimalikuks, et nii mõnigi eestlane ühtäkki vaenab Eesti vabaduse hümne laulnud Iffi nii, nagu venemaalased hakkasid päevapealt vihkama varem aastakümneid lausa jumaldatud Alla Pugatšovat, Andrei Makarevitšit ja teisi põhimõttekindlaid agressioonivastaseid staare?
Nõukogude ajal seisid eestlased venestamisele vaikides vastu ja ei lubanud okupantide kombeid ei oma hinge ega kodudesse. Nüüd aga võetakse üle ja omaks sõjajoovastuses venemaalaste kõige vastikumad omadused ja mõnitatakse omaenda suurmehi. Kui me ei talu omi, siis hakkame taluma võõraid, nagu on juba olnud, Venemaal on Kobzonne naabrite tarvis varuks mitmeks sajandiks ette. Muide, erinevalt paljudest teistest ei ole Ivo Linna ka sügavaimal okupatsiooniajal esitanud nõukogude heliloojate laule.
Kõige kurvem on aga mõte, et mida väärt on siis meie enda armastus ja poolehoid, kui see kaob mingi ideoloogilise sõrmenipsu peale ja me võtame oma arvamust avaldanud inimese kallal, kelle hääle saatel on eesti kodudes kasvanud üles terved põlvkonnad? Mis meiega üldse toimub?
Ivan Makarov
22. juuni 2026