Ideede nappuse tingimustes hakatakse näpust välja imema ja targa näoga levitama ikka selliseid jaburusi, mis isegi naerma enam ei aja. Ma ei naernudki, kui lugesid ERR-i portaalis avaldatud Kaupo Meieli lugu „Presidendil võiks olla ka süvariigi ja vaesuse nõunik“.
Aga miks siis mitte rumaluse nõunik? Lugu sai ju lausa üheksalt inimeselt laigi pluss muidugi autor ise, nii et säädsel nõunikul oleks rakendust küll. Ja kuna autor on esitletud kui ERR-i arvamustoimetaja, siis on ta lisaks see valgusfoor, mis lubab või keelab teiste inimeste arvamuste avaldamist. Kuna see arvamustoimetaja ei seisnud oma väljaande usaldusväärsuse eest ja ei takistanud selliste omaenda mõttemõlgutuste avaldamist, siis pole ka ime, et ERR-i poolt avaldatavad arvamuslood tihti nii ulmeliselt jaburad on.
Loo suur pluss on tõik, et selle sisu on kohe alguses kenasti kokku võetud, mis vastas kohe küsimusele autori tõsiseltvõetavuse kohta ja vabastas edaspidise lugemise kohustusest:
„Järgmisel presidendil Ülle Madisel on viimane aeg teha Eesti elu muutvad otsused ning valida endale nõunikud, kes hoolitseksid ka süvariigi, esoteerika ja vaesuse eest.“
Mis ajast peale muudavad presidendikantselei nõunikud Eesti elu? Seda pole suutnud ka p.residendid ise, kuna nad on meie esindusdemokraatia enam või vähem õnnestunud nullilähedase kasuteguriga dekoratsioon. Kas siis kahe Eesti p.residendi KGB minevikuga tüse nõunik on mõjutanud Eesti elu, kas me peaksime kartma? Kas Alar Karis on muutnud Eesti elu? Selline väide oleks küll lahkuva p.residendi kallal lõõpimine.
Presidendikantselei ja p.residendi amet avaldaksid tõesti meie maa elule mõju vaid juhul, kui need lakkaksid koos oma nõunike, autojuhtide, kokkade ja muu kaaskonnaga olemast, tänu millele saaks kasutada need 8 kuni 10 miljonit eurot aastas meie laste, tervishoiu või veel millegi mõistliku heaks.
Hiljuti oli ÜRO-s pisikest Eestit esindamas lausa kaks delegatsiooni – üks välisministri ja teine p.residendi oma. Ja veel olukorras, kus mõlemad instantsid on omavahel riius. Nad lendasid üle ookeani, olid majutatud, sõid, jõid ja nõudsid tähelepanu.
Mõnel võis jääda mulje, et väike Eesti on mingi pururikas naftariik ning kõik elavad seal külluses, et saab nõnda priisata. Kuna aga Alar Karisel on komme ajada mingit oma välispoliitikat, mis ei haaku ametliku Eesti välispoliitikaga, siis võis jääda ka mulje, et Eestit on kaks, nagu on näiteks kaks Koreat – üks venemeelne ja teine venevastane. Tekiks ka küsimus, et kas Eesti p.resident on ikka päris või on tegemist pranki (vemp, tüng) esitava meelelahutajaga, kes kord lubab Venemaa põlvili suruda, siis aga ühtäkki tahab sellesama Venemaaga läbi rääkida.
Ivan Makarov
02. oktoober 2026
