On selline tunne, et Alar Karise aeg ei lõppegi. Ta on ikka veel nullilähedaste otsustamisvolitustega p.resident ja tema tung teha ennast sealjuures tähtsaks näib piiritu.
Alles see oligi, kui Karis lasi Eesti rahval ja poliitikutel oodata pikki kuid enne kui ütles neile taaskandideerimise kohta oma meie jaoks õnneliku „ei“. Nüüd on leitud uus sarnane moodus näidata valijatele, mis maksab nende õigus esindusdemokraatia asjades kaasa mõelda ja lihtsalt teavitatud olla: rahvas ja tema valitud saadikud muudkui ootavad ja riigikogu erakondade poolt määratud Karis oma kantseleiga muudkui vaikib.
Delfi teatab:
„Delfile teadaolevalt leppisid Ülle Madise ja Alar Karis järgmise õiguskantslerikandidaadi kokku juba nädalaid tagasi, kuid presidendi kantseleist pole nimi siiani riigikokku jõudnud. „Kadriorust on täielik vaikus,“ nentis riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson (Reformierakond). „President pole ühtegi nime välja pakkunud.“
Seejuures on Timpsoni sõnul olukord murettekitav, kuna on olnud aega kandidaat välja pakkuda. „Kuu aega on [Madise valimisest presidendiks] möödas ja on vaikus,“ rääkis ta. „Kuu ajaga oleks võib-olla jõudnud rohkem teha kui praegu.““
Kui suur on ikka nende uussakste põlgus neid toitvate ja kaitsvate eestlaste vastu. Ja kui madal on nende poliitiline ja inimlik kultuur. Kusjuures ülimat lugupidamatust eesti rahva vastu näitas selles vallas ka näiteks Lennart Meri, kes pakkus 2000. aastal õiguskantsleri kandidaadina välja Rein Müllersoni. Jääb mulje, et meie p.residendiks määratud isikuid saadab mingi alaväärsuskompleks seetõttu, et nendel pole rahvamandaati, mistõttu püüavad nad sellesamuse neid mittevalinud rahva olulisust sellise lugupidamatusega pisendada.
Ivan Makarov
05. oktoober 2026