See, et Eestis on juba mitmendat päeva kuumaks teemaks Alar Karise portree, võib olla hea märk: äkki hakkabki meie publik tüdinema sellest, et telekanalites rändab juba aastaid saatest saatesse paar tosinat lehtedes ja portaalides võimatuseni äraleierdatud nägu. Ja meediatarbija ihkab, nagu öeldakse, „värsket liha“. Hetkel on Karis jätnud varju kõik need pärtelpojad, toomed, hundid ja aaslaidid, kuid oleme realistid – kui homme laseb mõni suunamudasisulooja ennast ka maalida, unustatakse härra Karis hetkega.
Just kuulsin vilksamisi, kuidas Kanal 2 hommikusaate ühes lõputus intervjuus sellel teemal ütles Mart Mardisalu, et p.residendi portree maalimine lennutab kunstniku absoluutsetesse kõrgustesse. Ehk Karis kui kunstnike ülemmuusa, hinge tiivustav põhjatu inspiratsiooniallikas… See on juba Kim Jong Uni või Putini kaaskonna tase.
Vähem vaimustunud inimeste hinnangud portreele on jõudnud paraku selleni, et kehakeele järgi otsustades p.resident punnitab, aga põhiline on, nagu ütles Karis ise, ikkagi silmad – et tema ise tundis oma silmad ära ja ka tema naine tundis oma mehe silmad ära.
Mul aga on siiralt kahju, et Eesti p.residente ei saa maalida nii, et pildile jääksid ka nende kõige meeldejäävamad saavutused või avaldused. Näiteks Karis merel lanti loopimas, Karis soomusvestides agent Gundjajevi nunnasid poputamas, Karis Auvere droonikriisi nädalal vaikselt keldris redutamas, Karis Kasahstani presidendi ees „kalinkat“ tantsimas. Kõige markantsem oleks vast maal, kus Karis surub Venemaad Putini näol enda ette põlvili ja seejärel temaga tungivalt läbirääkimistesse astub, kuid pole välistatud, et korralik sotsiaalmeedia sellist pilti blokeeriks.
Kahjuks ei ole meil julgeid ja austatud inimesi, kes räägiksid otse, mida nad mõtlevad oma p.residentide laiskusest, saamahimust, dromomaaniast ja rumalusest, nagu teeb seda Trumpi suhtes Robert de Niro. Meie meedia ja poliitilise pealiskihi orjalikkus ja vaimne piiratus on masendavad, meie (poliitiline) satiir on välja suretatud.
Ivan Makarov
09. oktoober 2026