EKRE-ga suhteliselt lühikese ajaga toimunud metamorfoos on kurb: kui alguses pooldati eesti rahvusriiki ja seisti eesti meele ja keele eest, siis nüüd semutsetakse eestlaste ja eestluse kurja vaenlasega keskerakonna näol ning mõnitatakse Venemaa eest oma kodu ja peresid kaitsvaid ukrainlasi.
Erakonna lõtv ideoloogiline baas on nüüd toestatud internatslusesse kalduvate klerikaalide keskaegse ettekujutusega maailma konstruktsioonist ja ühiskonnast. Sealt ka maruline toetus kuritegeliku Moskva patriarhaadi mõjuvõimule Eestis.
Jõuti kogunisti vallutada eesti riigi ja rahva vihkamise Everest, avaldades 25. juunil Uutes Uudistes ropu suuvärgiga vaimselt degradeerunud kirjaniku heietuse „Jumalale selja pööranud laulurahvast tabas ränk kuid õiglane karistus, loll ja vägivaldne okupatsioon…“. Ehk mahalaskmata jäänud eestlaste, eeskätt eesti vanurite ja laste toppimine loomavagunitesse oli õiglane karistus. Pärast selle eestivihkajaliku parastamise avaldamist valida ekrelasi saab vaid küüditamisele aplodeeriv viies kolonn.
EKRE uued ideoloogid on sisuliselt harimatud, sest nad õppisid distsipliine, mis füüsika ja bioloogia elementaarseid aluseid tundvale inimesele ei tundu tõsiseltvõetavatena. Voltaire’i üleskutse Écrasez l’infâme on osutunud 2025. aasta Eestis ootamatult aktuaalseks, kui poliitikasse on imbunud demagoogitsev ja luiskav agressiivne jesuiitlus.
Täna ilmus Uutes uudistes vaimulikust poliitilise aktivisti Veiko Vihuri rukkililledega küüniliselt illustreeritud silmakirjalik jutlus „Kodumaa-armastus on midagi ülevamat kui riigitruudus“, kus propagandist püüdlikult veenab eestlasi, et ei pea olema riigitruu, sest riik nõuab kodanikelt ja elanikelt allumist. Mart Helme, kes toimetas omal ajal Kommunistliku partei manifesti eestikeelset tõlget, võiks teavitada Vihurit, et Karl Marx pidas veel 1843. aastal riiki ja kodanikuühiskonda eraldi eksisteerivateks ja 1846. aastal jõudis väiteni, et riik on kodanluse majanduslike huvide sünnitis. Nii et väliselt ja intellektuaalselt aina rohkem vene õigeusupappi meenutav Vihuri on veel tagatipuks marksist ka.
Leninistlik kelbas jääb ibaks, illustreeri seda rukkilillede või hoopis suitsupääsukestega. Suur Moskva patriarhaadi liitlane Vihuri ajab häma, üritades veenda, et milline riik ka ei oleks ja mis temaga ka ei juhtuks, isamaa ja kodumaa ja sünnimaa jäävad hinges alles. Suur lohutus nii nendele eestlastele, kes eesti riigi langedes kohe lasti nende sünnimaal maha, kui ka vanuritele ja lastele, keda aeti loomavagunitesse ja viidi Siberisse surema. Selliste Vihuri tüüpi EELK egiidi all askeldavate aktivistide juhtmõte seisneb selles, et tühja sellest Eesti riigist, mis oli teid kaitsnud, peaasi et kodumaa püsib teie südames. Ja et patriotismi ei tohi samastada riigitruudusega. Selline äraandja kaitsekõne – ma ei reetnud kodumaad, ma reetsin riiki.
Uutes Uudistes avaldatud Vihuri tekst näitab, kellega on tegemist:
“Ausalt öeldes on minul kõike seda arvestades juba täiesti ükskõik, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Tegelikult ei tohikski seal lehvida Eesti trikoloor, sest administratiivset üksust, mida Toompealt hallatakse, ei saagi enam nimetada Eesti riigiks… Praegu oleks õigem heisata seal Euroopa Liidu või mõne teise peremehe lipp. Eesti lipud aga viigem pööningule ootama paremaid aegu.”
Reeturi tekst. Perekond Helme aga levitab neid üleskutseid oma parteiväljaande kaudu, kuigi praegune riik on ju nende ideaal, kuna riigikogu palgal on juba neli Helmet. Milleks nad lasevad seda oksa saagida, mille peal istutakse kogu klanniga, on arusaamatu. Ometi peaks ju elutark Mart Helme mõistma, et ei võimalikel uusokupantidel ega rahvusvahelisel sektilaadsel organisatsioonil ei oleks pealejäämise korral mitte vähimatki soovi jätkata koostööd selliste rikkis piduritega põhimõttelagedate tegelastega.
Ivan Makarov
13. juuli 2025
Aga, mida siis teha, ka praegu võimul olevad erakonnad hävitavad riiki, ja Tallinna linnavalitsuse jõmpsikad linna.
Mis küsimus see nüüd oli? Kas okupatsiooni õigustamine ja eesti lippude maharebimine on see, mida peabki tegema?