Eesti peavoolumeedias on viimastel päevadel palju ilgutud, kui nõme on Eurovisiooni lauluvõistlus, kui lollid on seal kõlavad laulud, kui napakad nende esinejad jne. Osaliselt on see kriitika õigustatud, aga tekkib traditsiooniline küsimus – kes on kohtumõistjad? Kas meil on üldse kaalu, et näidata sellist üleolekut?
Kas meil on üldse õigus võtta sõna nende tööde kohta, kui me ise ikka veel imetleme oma naba ja jätkub Vanilla Ninja kohta käivate uute ja „ajalooliste“ asjaolude massiline avaldamine ja mekkimine? Kas meil on õigus kedagi maha teha, kui me olime lausa uhked, kui saatsime Euroopa esilavale „Leto svet“ nimelise nürimeelse jama? Kas me peaksime irvitama nende üle, kes laulavad Eurovisioonil oma emakeeles ajal, kui me saadame sinna järjepidevalt primitiivseid „pidžiningliši“ keelseid tekste, nagu meil oma keelt ei olekski? Kas me peaksime ilkuma nende artistide kallal, kes teevad oma esinemistest viimase peal etendusi, kui ise saadame proffide kõrvale karaoke-tüüpi loo, kus koduperenaised vehivad kitarrikestega, mida ei oska käeski hoida? Kas meil on moraalne õigus kritiseerida Eurovisiooni korraldajaid ja teiste esinduste töövilja, kui meil nõndanimetatud „Eesti laul“ toodab juba aastakümneid halba võõrkeelset muusikat? Seegi kord maksis „omapoiste“ delegatsiooni lahe äraolemine Viinis kõvasti üle 100 000 euro maksumaksja raha. Kus on tulemus? Kes vastutab?
Nägin eile teise poolfinaali algust ja kohe esimesena kõlas Bulgaaria laul. Missugune liikumine, missugune miimika ja plastika, milline hääl! Tühine lauluke, aga kui hästi tehtud! Ja see on Bulgaaria, mitte Inglismaa. Ja missugune prantsuse laul ja hääl, missugune Tšehhi esineja! Ja siis tuleb mingi „Tii“ ja „Leto svet’i autor ja hakkab meie kolkameedias maha tegema neid, kellest ta ise on arengus vähemalt veerand sajandit maha jäänud.
Äsja esitleti mingit Liis Lemsalu ja jama deklameerijast järjekordse mõttetu poppari koostöös valminud lugu – video amatöörlik, lugu lõtv ja vaimuvaene, hääleke hale. Ja selliseid artistikesi surutakse meile jõuga peale, nagu nõukogude ajal Kobzoni, selle vahega, et too oskas laulda, tal oli häält ja keegi meedias tema aluspesuga ei vehkinud. Iga päev esitavad meie kohalikud „staarid“ mingeid „uusi singleid“, nagu neid vanu oleks kellelegi vaja läinud. Ja me pärast imestame, miks nõnda madala muusikamaitse nagu muda sisse vägisi tambitud rahvas teeb just neid valikuid valimistel, milliseid ta teeb, et pärast neli aastat kiruda teisi selle asemel, et kiruda omaenda rumalust.
Märkasin täna Delfis pealkirja „KROONIKA MÄRKAMISED / Allan Roosileht sai meduusilt kõrvetada, Raul Vaiksoo saadeti viimsele teele“. Jah, läbi koma!!! Kõlaks nagu põhjus ja tagajärg, aga asi on naljast kaugel: ainult harimatud idioodid võivad ühendada pealkirjas vana edeva DJ kõrvetatud kannikad ja tuntud arhitekti muldasängitamise.
Loodetavasti meduusi endaga ei juhtunud pärast sellist kokkupuudet mitte midagi hullu.
Ivan Makarov
15. mai 2026