Kolleeg Suurest meediamajast:
„Tere Meediavalvuri lugeja!
Vahepeal on teemasid olnud, millest kirjutada nii palju, et pea käib vurrina otsas, aga ma jätkaksin ühte varasemat ehk Kaljulaidi-teemat, millest Ivan on ka palju kirjutanud.
Kaljulaidi-saaga on saanud uusi ja koomilisi pöördeid, kui temast suurt NATO juhti ei saanud või Galaktika peasekretäri, nagu ta ise lootis, siis vahepeal oli ta mingi ÜRO külvivolinik, kelle töö oli võidelda jää sulamisega Aafrikas või võrdsete õiguste eest Arktikas – ei mäletagi enam tema neid tähtsaid töölõike – siis nüüd peaks ta juhtima Eesti tippsporti, sest olümpiasport, mis see muu tänapäeval on, ega sa ei hüppa enam karjamaal kaugust ja tee maatööga jõudu, nagu sada aastat tagasi.
Aga sellest, nagu Kaljulaid ei saanud aru, kuhu ja, mida tema tegema sattus, temal on oma ideoloogiline võitlus, mida tema peab ja tal vahet pole, kas ta peab seda sovhoosis, külanõukogus või ülemnõukogus. Sellega ta ajas sporditegelastel kiiresti kopsu ka üle maksa.
Aga mitte see pole see, millest kirjutada tahtsin. Kaljulaid on tänapäeval Eestis mingi Jürgen Ligi-sarnane nüri šveitsi nuga, mida saab panna juhtima kõike alates Iru elektrijaama katlast kuni Eesti riigini välja, ainuke asi on see, et tast kasu pole, pigem ikka kahju. Ja palju moodsaid punaloosungeid. Aga seda teati ammu, et loosung ei juhi midagi. Selles mõttes Kaljulaid ongi mingi 21. sajandi politruk ja andku jumal, et temast oleks minimaalselt kahju, sest energiat on tal palju. Ilves omal ajal presidendiks saades võttis seda värki nagu eelpensionit, sel tädil on energiat kolme Feministeeriumi ja kahe Virginia Woolfi eest. Mida ma kõige rohkem ka pelgan on see, et kui Kaljulaid praegu jääb tööta, siis tehakse ta pärast Karist jälle presidendiks, sest tal on head suhted Reformierakonna ja sotsidega ning, mis sa nendest Eesti 200 tegelastest ootad – lubasid nad enne valimisi endast Reformierakonna-pikendust ja selles osas nad valijaid ei petnud. Nii, et võib-olla on ees sellised arengud.“
26. aprill 2026