Lahkuv Eesti p.resident on kas omapärase naljasoonega või arvab, et parim kaitse on rünnak. Õhtulehe pealkiri oli igatahes tragikoomiline: „Karis kutsus Michali vaibale: valitsuse ja selle juhtide toetus on püsivalt madal“. P.resident väitis pärast kohtumist avaldatud postituses, et erinevad arvamusuuringud näitavad koalitsioonierakondade ja nende juhtide püsivalt madalat toetust.
Esiteks kes siis nüüd räägib toetusest – kui Karist määrati, sai ta ilma vastukandidaadita mõnikümmend riigikogu parteilase häält. Olgu Michali ja tema liitlaste reiting ükskõik kui madal, on nad saanud reaalse mandaadi ja ausate eesti kodanike sajad tuhanded hääled. Ja äkki nende poolt (28. augustil 2021. a. esitasid Karist presidendikandidaadiks 34 reformierakonna riigikogu fraktsiooni liiget ja 25 keskerakonna fraktsiooni liiget) tagatubades määratud ametnik tunneb muret oma tööandjate reitingu pärast. Astugu siis ennetähtaegselt erru ja loobugu eluaegsetest presidendihüvedest, kui teda pukile upitanud erakond ja selle valikud on niivõrd suur pettumus rahva jaoks. Ka Karise määramine riigikogus on osa reformierakonna „rahvavaenulikust“ poliitikast.
Kui Eestile on president üleüldse vajalik, siis teda peaksid valima kõik eesti kodanikud – vaid sellisel juhul oleks tal moraalne õigus nahutada valitsust madala reitingu pärast. Teha seda parteidelt saadud ehk olematu mandaadiga on naeruväärne. Pealegi ei ole EV seaduste poolt määratud, missugune peaks olema valitsuse reiting koalitsiooni lõpusirgel ja kas sotsioloogiliste erafirmade küsitlused, mis tihtipeale erinevad kardinaalselt, on ikka piisavalt usaldusväärsed.
Alar Karise enda suhtes aga on küsimusi küllaga – miks ta töötas vastu Eesti ametlikule välispoliitikale (eriti piinlik oli tema lömitamine Venemaa ees Kasahstanis), missugune peaks olema tema vastutus riigikogu seadusloomele vastutöötamise eest FSB-kiriku käepikenduse huvides (p.residendi häbiväärne lüüasaamine riigikohtus), miks ja kuhu ta kadus terveks Auvere droonikriisi ajaks (president on põhiseaduse järgi riigikaitse kõrgeim juht). Ja kuidas sai võimalikuks, et presidendikantselei, mis kulutas Karise valitsemisaja kestel ära mitukümmend miljonit maksumaksjate raha, ohustas Eesti julgeolekut, kui p.residendi kaitsenõunik Madis Roll, saades Kremli provokaatoritelt õngitsuskõne, ajas absoluutselt vastutustundetut juttu, mis võimaldas Vene meediakanalitel väita, et Eesti on valmis aitama koordineerida rünnakuid Peterburi vastu ja et Eesti ja Ukraina ametnikud teevad selles küsimuses koostööd.
P.resident on otseselt vastutav selle eest, missuguseid „geeniuseid“ palgatakse tema kantseleisse, ja kannab seega vastutust sõdiva fašistliku riigi idiootse ja ohtliku provotseerimise eest. Kuid ei kõla ei veenvaid selgitusi ega vabandusi – mõttetul institutsioonil jääb õigust ülegi.
Eestil pole tegelikult vaja niivõrd kulukat presidendiaparaati, mis dubleerib mõningaid teiste institutsioonide funktsioone ja mille etteotsa sattuvad eriti viimase 10 aasta jooksul tegelased, kes seavad oma egod kõrgemale eesti rahvusriigi huvidest.
Ivan Makarov
10. juuli 2026
