Kolleeg Suurest meediamajast:
„Tere sõber,
siin Eestis iga külahull teeb praegu oma manifesti või moraalijuhendit kõigile teistele peale tema enda. Kuna sa oled kimpus kommenteerijatega, siis koostasin neile ka juhendi (pole vahet kus nad oma jura ajavad: Delfis, Postimehes, Facebookis või siin). Nii, palun tähelepanu:
Universaalne juhend Eesti kommenteerijatele
Armas Eesti inimene, kes sa leiad, et SÕNA peab olema VABA, aga ainult siis, kui see langeb kokku sinu tunde, tõe ja telekanaliga! Enne kui lähed artikli või postituse alla kommenteerima, palun tutvu järgmiste reeglitega. Kui kuulud mõnda allpool toodud seltskonda, palume sul suu puhtaks rääkida peegli ees, mitte avalikus ruumis:
Parteide liikmed – ei mingit erikohtlemist! Oma arvamuse saad jätta erakonna siselistidesse või parteikontori külmkapi peale.
Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, tudengid ning vilistlased – jätke palun oma intersektsionaalse performatiivsuse dekonstruktsioonid seminariruumi. See pole teil mõni postkolonialistliku feminismi seminar, ärge tülitage tavainimest oma umbluuga!
Kõik, kellel on ametlik paber vaimuhaiglast – sõnavabadus ei tähenda, et me tahaksime teada su mõtteid Kuu tagaküljel elavatest reptiilidest.
Väärtlehe Sirp tellijad – kui sul on Sirbi paberlehe tellimus, siis sa tead kõike kõigist niikuinii paremini. Mis sa rahva sekka tükkima tuled?
Seitse Müürilehe lugejat – me teame, et te kõik olete olemas. Just täpselt seitse. Palun kirjutage oma tekstid Müürilehte, mitte siia.
Lähtru mõisa teomehed – teie tööpäev lõppes 1867. Las nüüd linnarahvas räägib. Mokk kinni! Järgmine partei kongress toimub kasetohust sedelitega ja pärisorjade osalusel,
kahtlaste salaordude liikmed – teie ülesanne on palvetada, mitte kommenteerida EKRE ning Reformierakonna vahelist võitlust või seda, mis lipp peaks Pikas Hermanis lehvima! Minge kurtke, kuskil mujal, et maailm ei ela 19 sajandis! Otsige üles lähim ajamasin ja ärge näppige igast digividinaid, see võib teid patusele teele või patumõtetele kallutada
Viimane hoiatus
Kui sa siiski kuulud mõnda ülaltoodud rühma ja otsustad kommenteerida, siis tea: sind ei võeta tõsiselt.
Meie demokraatia tugineb anonüümsele, keskmisele ja parajalt pahasele Eesti inimesele – sellele, kes:
- ei loe ei Sirpi ega Müürilehte,
- ei joo kaerapiima ega aruta kunstis feministlikke võimustruktuure,
- ei sõida kastirattaga,
- ei kanna punast räbalat ümber kaela,
- ei palveta Moskva Kirilli suunas,
- ei kasuta sõnu „problematiseerima“, „diskursus“ ega „kehastatud kogemus“,
- ei oota Toompeale Vene värdjate lippu,
- ei tee TikTokki, kus nutab kliima pärast,
- ei hakka nutma, kui „Estonishing“ ei tähenda tema jaoks piisavalt mitmekesisust,
- ei loe Jacques Derridat hommikusöögi kõrvale,
- ei küsi valimistel kandidaadilt, mida ta arvab „dekonstruktsioonist“,
- ei arva, et Rail Baltica on vandenõu, mis toob Lätti eurohomod,
- ei looda, et Helmete mõisnikuõigused tuleb taastada koos pärisorjusega,
- ei unista kroonide ja nõukaaegse koolivormi tagasitulekust,
- ei usu, et Savisaar tuleb tagasi nagu Jeesus, ainult toidupakiga,
- ei nuta, et Tallinnas enam keegi „нормально по-русски“ ei räägi,
- ei taha, et igale lasteaiale lisataks Georgi lint ja vene kultuuri päev, mis kestab märtsist novembrini,
- ei pea Putini mainimist kriitilises kontekstis russofoobiaks,
- ei vali kandidaati selle järgi, kes lubab kõige rohkem „lihtsale inimesele“,
- ei arva, et Edgaril oli plaan, millest keegi aru ei saanud, aga mis kindlasti oleks töötanud,
- ja ei alusta igat arvamusavaldust sõnadega: „Miks te kiusate vene rahvast?“
ning ei lõpeta seda sõnadega: „Aga Nõukogude ajal oli kõik korras.“ - ei arva, et kõrge elektrihind on mingi turumajanduse taevalik nähtus, mille kohta ei tohi küsimusi esitada,
- ei ela illusioonis, et Michal ei tee kunagi midagi valesti,
- ja ei ela maailmas, kus igasugune kriitika tähendab automaatselt “Putini narratiivi kordamist”.
Odav demagoogia. Esiteks on selline asjaolu, et ekstsentrilisemad kommentaarid jäävad Makarovil alles (noh fraas “judeo-bolševism” – selle kasutamine diskrediteerib kommenteerijat ennast), aga mõni viisakas, konstruktiivne, kus võrreldakse …. maneeri ja …. maneer; või kus viidatakse sellele, et kellegi kuulumine mõnda parlamendierakonda ei tee teda automaatselt kaasvastutavaks erakonna kõigi tegude eest – just need miskipärast vahel haihtuvad. “Eks king pigistab ikka kõige kitsamast kohast”.
Siin on esitet mingi tohuvabohu fassaadilt konservatiivsetest ja samas jõuliselt anti-anti-establishmenti seisukohtadest, naeruvääristades küll postmodernseid “diskursuseid”, aga see on siin kontektsis hale straw man: siin pole keegi kunagi neid esitanudki. Samuti ei ole kohanud ainsatki Kremli-meelset kommentaari.
Sirbil on nüüd päris kindlalt rohkem lugejaid kui siin duol Makarov+Meediamaja. Eks pingutage rohkem!
Kui sa Meediamaja mees oled, siis ära hakka anonüümsetele kommentaatoritele moraali lugema (kõiiigi nende isik on vastavates asutustes paari klõpsuga tuvastatav, kui siin juba vene kaart veidi mängu toodi).
Makarovil on korduvalt …. nimi väga negatiivses võtmes poolt välja toodud.
Aga miks ERRi tuus oma nime all kriitilisi seisukohti ka esitada saab, nt Twitteris, ja TEEBKI seda järjekindlalt? Kuda Meediamajaga on?
Kus on nüüd õigupoolest moonakad (“kreissaega lõikab kui naabrimehel paremini läheb”), “seestpoolt õõnestajad” jne muhahaha.
Esiteks jäävad Makarovil alles kõik kommentaarid, v.a. need, kus otseselt solvatakse ja laimatakse, see on hügieeniküsimus. Makarov ei võimalda oma tagasihoidlikul lehepinnal räpaselt sõimata ja mustata, mis andis tulemusena, et nüüd siia kirjutatakse räpaseid kommentaare harva. EJ peaks ju teadma, et tema kommentaarid on alles. Kas följeton on odav või kallis demagoogia, selline küsimus võib tekkida vaid huumorimeelest mittevaevatud inimesel. Kas Suure meediamaja kolleegil on õigus kirjutada lugusid ja mitte mainida oma nime? Kindlasti. Näiteks suurem osa Uute Uudiste “arvamuslugudest”, rääkimata teistest materjalidest, on anonüümsed, ilma igasuguse allkirjata. Meediavalvuri heal kolleegil on erinevalt minust kaotada väga tähtis ametikoht meedias, minu risk on võrreldes tema omaga kaduvväike. Väga tubli, et EJ teab, et Sirbil on rohkem lugejaid, kui Meediavalvuril, aga mis see siia puutub? Sirp läheb riigile ja maksumaksjatele maksma kenakese summa, Meediavalvuri ülalpidamise eest maksab Makarov ise, levitamisevõimalused ja IT-võimsused on võrreldamatud. Ja kust EJ teab nii täpselt, et teised siin tema poolt provokatiivselt mainitud isikud (eemaldasin need nimed siit, kuna nendel pole mitte midagi pistmist käesoleva artikliga ja neid siin ei mainita) ei kasuta varjunimesid? Kas EJ töötab kaitsepolitseis, kui nõnda asjatundlikult pajatab siin, kuidas Kapos nimesid teada saadakse? Pingutame aga täpselt niipalju, kui vajalikuks peame ja viitsime, peaasi et endal huvitav oleks. See riigipalgalistega võrdlemine on aga eriti tark tegu. Jääb mulje, et Suure meediamaja ajakirjaniku lugu haavas kohutavalt EJ-d, kes ju ka esineb anonüümse kommentaatorina – huvitav, millise “kategooria” all ta ennast ära on tundnud. Aga tema pärisnime Meediavalvur ei avalda mitte kunagi, kui isik kirjutas EJ – nii jäägu, aga kust tuleb siis see tema kihk paljastada kolleegi Suurest meediamajast? Et meil on kõik võrdsed, aga mõni on veel võrdsem? Kõik siin ilmunud kommentaarid on ju kõigile lugejatele nähtav artiklite lisa, komme loetakse tihtipeale artiklitest rohkemgi.
Juudi bolševism on täiesti reaalne nähtus, tuhandete tõikasega tõestatud, päris ajalugu. Vene revolutsionäärid ja bolševikud oli 90% juudid. Loe Jüri Lina “Skorpioni märgi all”.
See oli vastuseks EJ-le, kes arvas, et väljend “juudi-bolševik” häbistab selle kasutajat. Vastupidi, häbi olgu sellel, kes ei tea bolševistliku revolutsiooni judaistlikke juuri.
Eks segastel aegadel teki inimestes ikka kiusatus omaenda rahva läbikukkumine teatava vähemuse süüks teha. Siim Kallast nimetasid internetikommentaatorid kunagi Simon Goldbergiks, Poolas leidus marurahvuslasi, kes 90ndatel arvasid teadvat et Kwaśniewski “tegelik” nimi olevat Szyfman ja venelaste hulgas oli neid, kes 90ndate смута ajal olid veendunud, et Jeltsini “tegelik” nimi olevat Baruch Eltzer jne.
See kurioosne ilmselgelt fabritseeritud dokument, mida lihtsalt kehvas filmis The Soviet Story suure avastusena esitati https://forum.pravda.com.ua/index.php?topic=388587.0;wap2&ckattempt=2 on nähtavasti esimeses versioonis 90ndatel Pamjati vene šovinistide hulgas ringelnud “dokument”, kus vaid aja jooksul on eri versioonides ilmseid vigu (kurikuulsate inimeste ametinimetused olid algul valed jne) “korrigeeritud” – kõik see kuulub samasse žanri mis Jüri Lina “Skorpioni märgi all”.
Ehk siis lühidalt, Lina raamatute näol on tegemist paranoiku luuludega, mitte mingeid avastusi ta seal ei teinud, need raamatud ei kannata mingit kriitikat.
Tippbolševike esimeses laines olid tõesti juudid üleesindatud, aga kas seal ei olnud ka omajagu muude vähemuste esindajaid? Mikojan – armeenlane, Džugašvili – grusiin. Lenini eliitüksus oli punased läti kütid.
Poisid, poisid… 30 aastat olen meie ukrainlaste moraalne ja materiaalne toetaja. Raha (väga suur raha!) läinud, võlakirjad ei maksa midagi – nüüd räägitakse, et olen loll, et laenasin. Usk neisse on ka kadunud – Ukraina “allika” ua. pärast sain ebameeldivasse situatsiooni USA ja UK tuttavate vahel. Ja kuidas politkorrektselt reageerida Lvivi graffitile «Ленiн “жид”. Смерть “москалям”? “Moskal” on praeguses tähenduses ka venekeelne ukrainlane, mitte ainult Vene sõdur, kes on tegelikult juba nägude järgi Venemaa sõdur.
Vanja, ma ei taha ukrainlasi mustada. Olen kelmide lemmik – esimene raha nõue tuli Kiievist 10 aastat tagasi Eesti ametniku riigi e-maili kaudu. Ja siis hakkas bombardeerimine, minu peal on katsetatud ja katsetakse kõik variandid. Jutt käis, Ukraina aktsendiga ja taga plaanil oli kuulda “бачишь”. Isegi inglisekeelses jutus tunnen ukraina intonatsiooni. On selge, et kõik need poisid -tüdrukud ei valda meie e-riigi võimalusi.
30 aastat toetaja? Surmkindel ma ei ole, et kõik on tõsi, mis väidate.
Ent mis puutub primitiivsesse rahvuslusse sõdivas riigis: midagi pole parata. Valimistulemused räägivad enda eest: ekstremistlikud Svobodad (mida eesti neomarksist Kristel Paris 2014 eufemistlik-hellitavalt “ukraina rahvuslaste erakonnaks” tituleeris) ja Pravõi Sektorid on aastaga 2014 võrreldes ammu igasuguse poliitilise mõju kaotanud. Eesti “välispoliitika eksperdid” omal aal ignoreerisid seda, et Maidanis osales tegusalt ka ekstremistlikke jõude, mina alternatiivmeedias mitte.
Mis puutub primitiivsesse rahvuslikku sõimu, siis see on taunitav, ent kas saab poolakale Varssavi Ülestõusu ajal 1944 ette heita, et ta kritseldas avalikele tualettidele ja igasugu muudele koledatele kohtadele “Nur für Deutsche!”?
Küll aga on teretulnud homopropaganda Ivani lehel, sest ta on nüüd liberast!
Võlakirjad on olemas. Kroonides ….mln + intress. Hiljem, laenud eurodes. Empaatia ei ole iseloomu hea näitaja. Lisan juurde südame infarkti. Raha kaotus ei pea nii palju maksma.
Kes on koputaja? Ei usu, et sulid jälgivad Ivani saiti. 15.42 jalle helistati. Minu ukrainlasest nabrinna hääl, nutab “olen haiglas”.