Kui inimene teeb mingi valiku, siis võib ta alati ka eksida, ja normaalses ühiskonnas on tal võimalik tehtud viga parandada, ilma et teda selle eest lintšitaks. Isegi kõige püham liit – naise ja mehe vahel – võib joosta karidele. Mis ei tähenda ilmtingimata seda, et üks pool peaks kindlapeale kuidagi eriti rängalt süüdi jääma. Võib ka nii juhtuda, aga vahel lähevad inimesed lihtsalt lahku. Sama juhtub ka poliitiliste valikutega.
Minu lahkumine EKRE-st ei olnud minu poolt kuidagimoodi kalkuleeritud samm. Mingist hetkest peale hakkasid minu peale regulaarselt kaebama erakonna üle võimust võtnud klerikaalid, kes peavad eestlasi „usuleigeks ja venevastaseks rahvaks“ ja kutsuvad üles võtma maha kõik eesti lipud. Aga vaatamata selle kildkonna ussitamisele tegin ma oma tööd UU-s edasi.
Kui äkki ühel päeval hakati minu lugusid kustutama, toimus mul hea Martin Helmega umbes 40-sekundiline kõne. Martin helistas ja teatas, et ma olen solvanud teda kui kristlast ja õõnestasin Uusi Uudiseid. Minu kindel teaduspõhine teadmine sellest, et Pariisi olümpiamängudel ei olnud saatanat, ei ole sugugi vähem püha ja põhiseaduslik, kui mõnede usk sellesse, et seal oli saatan ja sportlased on pervod. Ma ei saa aru, kuidas „Püha õhtusöömaaja“ loomise huvitavatest üksikasjadest kirjutamine – see maal ei ole püha ikoon – võis kedagi solvata. Ja Uutele Uudistele olen ma teinud kõvasti tööd, ka nädalavahetustel ja puhkuse ajal, saades paljudelt nimekatelt erakonnakaaslastelt regulaarselt kiita. Seega vastasin heale Martinile: kui Sa väidad, et ma solvasin Sind ja õõnestasin Uusi Uudiseid, lahkun ma otsemaid nõuniku kohalt ja ka erakonnast. Soovisin head ja, tuleb pattu tunnistada, „viskasin toru maha“. Aga ma olen vaatamata oma töövõimele ikkagi inimene, mitte robot.
Viivitamatult saatsin lahkumisavalduse riigikogu kantseleisse ja vormistasin internetis oma lahkumise erakonnast kohe, kui süsteemist läbi närisin. Ja vahetasin telefoninumbri. Nii et tollest ajast peale ei suhelnud ma nende inimestega kordagi.
Kui mind kutsuti Martin Helme abi kohale ja ma nõustusin, ei tulnud ma tühjade kätega: ma ei hakka siin loetlema kõiki oma ajakirjanduslikke tiitleid, kuid täpsustan, et nende hulgas ei olnud riiklikke, ja ei tule ka. Olen alati olnud vaba inimene, kes on mingil hetkel andnud ennast erakonna käsutusse. Esimene erakond elus, ja kõigest paari aasta pärast oleks selles toimunud nagu mingi toksiline rohepööre.
Tehes tööd Uutes Uudistes ja Tallinna linnavolikogus, ei osalenud ma nende kiirete aastate jooksul mitte ühelgi EKRE peol või muul üritusel, v.a. toimetuse ja linnavolikogu EKRE fraktsiooni koosolekud. Ei ole kellegagi vennastunud ega teiste joviaalseid jutte kuulanud, ei ole kellegi infot kuhugi lekitanud. Ma ei seltsinud, vaid tegin tööd, ei osalenud intriigides ega teadnud, keda parajasti vaenatakse ja süüakse. Ma ei olnud EKRE-s „oma jope“. Ja ma ei läinud kellegi poolele üle – lihtsalt läksin ära.
Ma ei ole mitte kunagi ennast ise pakkunud tööle, välja arvatud nõukogudeaegne Õhtuleht, kuhu tõesti tulin lehekuulutuse peale. Igale poole mujale on mind alati kutsutud, pean seda väljateenitud privileegiks. Lõin oma portaali ilma selleta, et kerjaks igal sammul vaesunud rahvalt annetusi, nagu meie jumalamamplitest konservatiivid oma kullakangidega.
Ja sellisele absoluutselt sõltumatule inimesele laekuvad minu lugude foorumitesse koos asjalike ja toetavate kommentaaridega pidevalt ka vihkamisest nõretavad süüdistused, et ma kedagi reetsin, et mul on mingi isiklik vimm, et ma olen võimude inimene, et ma teenin sotse-oravaid-isamaad-kahesajatajaid (õnneks ei ole mind vähemalt keskerakonna- ja KOOSlembuses kahtlustatud). Mind süüdistatakse selles, et ma olevat joodik, psühhopaat, russofoob, saatan, muulane, pede, karjerist – ja muidugi eestlaste vaenlane, tibla ja veelkord tibla, kuidas siis selleta. Ja et isegi minu vanemad olid sama halvad kui mina. Minu vanemad olid ikka tuntud teadlased, aga mitte anonüümsete koputajate rahvusetu ja sootu vanemateta koputajalumpen.
Ei, kullakesed, ma olen lihtsalt teist mõõtmatult vabam ja tugevam aateline inimene. Olen andnud ka EKRE-le osakese oma andest – isegi laululugusid olen erakonnale teinud, ja ei ole neid pärast sealt lahkumist kustutatud. Seda siin mängiti EKRE võimsa riigikogu valimiskampaania kohtumistel valijatega erinevates Eesti linnades. Ja ka see siin on päris lööv. Ei võta tagasi, ei kahetse midagi.
Ei, minu jaoks ei ole asi isiklik – lihtsalt see, mille vastu ma võitlesin EKRE-s olles ja ammu enne EKRE tekkimistki, 30 aastat iga jumala päev ERR-is, Postimehes, siis Objektiivis, Uutes Uudistes, muutus ühtäkki EKRE ideoloogia ja retoorika kõige valjemaks osaks. Loomulikult ei saanud ma seal jätkata, ma ei ole mingi kuradima putinist ega labidataolise habemega riigireeturist külapapp.
Kõik on lihtne – kui härrasmeeste klubi muutub räuskavaks reetlikuks kambaks ja intriigide pesaks, astuvad härrasmehed sellest välja.
Ivan Makarov
12. märts 2025
No tõepoolest MM’iga nõus — kohaliku Pravda õõnestamine on kaheksas surmapatt. Asja teeb hullemaks tõik, et tegu on kristliku Pravda’ga.
Loogikat, tundub, et Eesti NSVs kõrgkoolides ei õpetatud. Nagu on traditsiooniks kujunenud, lõppeb vinin pideva väärkohtlemise pärast kena avaldusega, kuidas Vihuri on “riigireetur.”
Selline äratundmisrõõm siis… “Vinin” lõppes hoopis sõnadega “labidataolise habemega riigireeturist külapapp”. “Mark” millegipärast arvab, et see kirjeldus vastab täpselt konkreetse jumalasulase parameetritele. “Mark” solvab siin mingit V-d. Minu antud lühikirjeldus ei olnud küll isikustatud, see oli selline nimeta koondkuju, selliseid tüüpe on ju sadu tuhandeid. Kas nõnda kahtlustav ja solvuv “Mark” ongi V, kes seda teab…
Ammu tahtsin küsida, miks sa ekrest lahkusid, nuud tean – ikka natuke “vanity”. Kas sa ei arva et EKRE sloogan “Päästame Eestii” saab täiendada “Päästame Eestii kodusõjast”?
Sellel kenal deviisil ei ole paraku sisu.