See, mis toimub praegu Eesti p.residendi ümber, on häbiväärne. Meie väike riik pidi loovutama oma territooriume Venemaale, Soomelt võttis nõukogude Venemaa ära suured alad ja lagastas need imelised kohad ära, aga mingi riigikogu tagatubades määratud ametnik arutleb teemal, et Ukraina, mis pole EV maakond, peaks oma territooriume loovutama sõjakurjategijatele.
Tuleb välja, et Alar Karise ettekujutus Venemaa kavatsustest on „našisti“ vaimsel tasemel: Venemaa umbes 140 miljonilisest elanikkonnast elab kolossaalsel territooriumil Uurali mägede taga kõigest 11 miljonit. Nii et asi pole territooriumides, asi on Venemaa kui fašistliku riigi vajadusest tappa naabreid, hävitada teise ideoloogia ja eluviisiga ühiskondi, nende väärtusi ja keelt, röövida kõik paljaks ja lagastada ära. Asi on natside vahkvihast teiste rahvuste vastu, fašism ongi hävituslik ideoloogia – Venemaa enda sees on kehtestatud hirmuvalitsemine, kolossaalne repressiivne aparaat täidab vanglaid teisitimõtlejatega ja laseb vabaks pedofiile, vägistajaid ja sarimõrvarid, kellele tehakse ülesandeks tappa ukrainlasi ja seejärel amnesteeritakse. Naaber koputab naabri peale, suurkirjanik Akunin on kuulutatud terroristiks ja sai tagaselja 15 aastat range režiimiga vanglas, aastaid on saadud ka mingi uudise jagamise või kogunisti laikimise eest.
Mis õigusega võtab Eestit esindav Kadrioru mugavusresident üles teise riigi territooriumi loovutamise teemat? Karise mandaat on veel väiksem, kui mõne riigikogu komisjoni esimehe oma, sest neid esimehi valitakse rahva poolt juba valimistel mandaadi saanud saadikute hulgast, mõlemad viimased „presidendid“ aga olid määratud sama seltskonna poolt ühegi alternatiivkandidaadita. Kahjuks ei tea teiste riikide poliitikud midagi sellest eestlaste jaoks alandavast praktikast ja arvavad, et Eesti president ongi president. Tegelikult ei ole.
Postimehe endine peatoimetaja Marti Aavik kirjutab sotsiaalmeedias:
„Ma mõtlen, et meil oleks järgmiseks presidendiks tarvis inimest, kes välispoliitikat põhjalikult tunneb, on saanud diplomaatiat pikalt harjutada, tunneb selle tegevuse karisid ja teab, kuidas neid vältida – on ekspert. Nende mitmete presidendivalimiste ajal, mida ajakirjanikuna jälgisin ning inimeste erinevaid arvamusi publiku ette toimetasin, kirjutasid mõned kogenud diplomaadidki, et presidendi ülesannetes on põhiseaduses üles tähendatud rohkem siseriiklikke kui välissuhtlemisse puutuvaid, et Meri ja Ilves pole ainsad võimalikud mudelid ning vast on ikka rohkem tarvis rahva ühendaja ja moraalse kompassi omadusi, kui kõike koos ei saa. Nüüd näeme, et esidiplomaadi roll on tegelikult väga tõsine ning vales kohas soologa sisse tulemine on ebameeldiv ja ohtlik. Sellest intervjuust ERR’ile loen ma kahjuks, et vabariigi president isegi ei saa aru, et midagi läks väga vussi. Jah, võib-olla oleks keegi, näiteks peaminister, võinud talle helistada, kuid kas presidendil endal siis pole sõnumite kokkuklapitamise kohustust?“
Selles härra Aaviku hinnangus märgiline koht on „vabariigi president isegi ei saa aru, et midagi läks väga vussi“. Ma saaksin veel aru, kui karumõmm tuleks metsast välja ja nähes kohvimasinat ka ei saanud aru. Ma mõistaksin karuoti meeltesegadust. Justnimelt ei saa Karis aru sellest, mida on järjekordselt korda saatnud, sest olukorrast arusaamiseks on vajalik kas pädevus või piisav intellektuaalne tase. Nüüd ta jälle jonnib, vingerdab, sipleb ja näitab, et on solvunud.
Eesti on tark IT- ja tehnoloogiariik, arenenud kultuuri ja teadusega. Miks siis selle etteotsa on pandud veterinaari haridusega Karis?
Ivan Makarov
06. veebruar 2026