Tänase valitsuse infotunni lõpus demonstreeris EKRE fraktsiooni parteitu liige Vooglaid järjekordselt seda, kuivõrd põlglikult suhtub ta Perekonna jutupunktidesse ja erakonna poliitikasse.
Eelmistel kordadel oli peaminister Kristen Michal sunnitud kordama, nagu papagoi, et Pühtitsa kloostrit keegi ei sulge ja jumalateenistusi ei keelata, kuid Vooglaid tuleb pidevalt, tuli ka täna nende nunnade küsimuse juurde tagasi, mis paneb kahtlema selles, kas rahvasaadiku kõrvakuulmisega on ikka kõik korras. Kui mina olin EKRE fraktsiooni nõunik, siis oli riigikogus hea tava, et töötajad saadeti regulaarselt tervisekontrolli, kus taadeldi nii nägemist kui ka kõrvakuulmist, aga äkki see nõue ei laiene katoliiklastele.
Tänases infotunnis esines keevaliselt Martin Helme, kes nahutas peaministrit selle eest, et too ei kavatse võtta valimisõigust hallipassimeestelt, kes on tihtipeale veel ka Venemaa lisakodakondsusega – ja kohe võtab sõna Vooglaid ja laseb oma küsimuses peaministrile oma fraktsiooni esimehele ETV2 otseülekandes vee peale, avaldades kahtlust, et kas Venemaa kodanikelt valimisõiguse võtmine on ikka õige asi ja kas agressorriigi kodanikud on ikka julgeolekurisk.
Mõtlesin, et mida peaksid tundma vana hea Mart Helme oma naise ja pojaga, kui nad sealsamas nõnda näoga mutta suruti.
Hale vaatepilt, härrased.
Ivan Makarov
Kas Vooglaiuvalvur arvab, et Poolamets on nüüd, kui tema isiklikud vestlused autoriga on autori poolt lekitatud, autori ja tema programmi (“Voolgaid akna alla!”) suhtes paremini- või halvemini meelestatud? Miski pärast arvan, et “vaata raiska—omavahelises facebooki chatis lubab küll, aga avalikult ei tee midagi ära!” pole see retooriline knockout, mille peale autor loodab. Privaatsuse räme rikkumine on reeglina hullem fopaa, kui erinevus avaliku retoorika ja avalikusesse lekitatud chattides kirjutatu vahel. Ning Reitelmann on siiski vaid munitsipaalpoliitik—või pigem, seoses täitevvõimust alati valgusaastate kaugusele jäämisega, “Tallinna linnavolikogu püsikülastaja”—kelle claim to fame on mingi Õhtulehe ajakirjaniku tanklas p*rsse saatmine. Seega on tema kaaluklass veidi madalam, kui Reitel-fännist autor soovida tahaks. Üleüldse, kui Vooglaiu taga on tõesti tume Poola-Brasiilia raha, nagu sellel veebisaidil korduvalt väidetud on, siis millist mõju saaksid sellised ahjualused nagu Reitelmann või Poolamets üldse Vooglaiu edasisele karjäärile avaldada? Või nende puhul ei tööta “ilma EKRE listis olekuta ei saaks nad kuhugi”-loogika? Eestis on lihtsalt kümneid tuhandeid inimesi, kes Poolametsa ja Reitelmanni nii palavalt armastavad?
Loo mõte seisnes siiski selles, et fraktsioonile ja erakonna juhtidele vastu ei töötata, see on elementaarne. Kui tegelane avalikult, lausa riigitelevisiooni ülekandes töötab vastu Martinile ja kogu erakonna poliitikale võõrkodanike hääleõiguse küsimuses, väljendades vahetult pärast fraktsiooni esimehe esinemist diametraalselt vastupidist jutupunkti, siis on see mitte lihtsalt ebaeetiline, vaid erakonda naeruvääristav ja õõnestav akt. Au Poolametsale ja Reitelmannile, et nad saavad olukorra tõsidusest aru, nagu muide ka Mart Helme. Ja ärge tulge mulle siin rääkima eetikast ja sellest, et Urmas on mingi ajakirjaniku bensujaamas kuhugi saatnud. Teie “kangelane” ajas oma tööd teinud ajakirjaniku meeleavalduselt minema, röökides mikrofoni üle väljaku ja sisuliselt ässitades tema vastu rahvamassi, mis oleks võinud väga halvasti lõppeda.