Eelmisel nädalal arutati riigikogus EKRE fraktsiooni algatatud „Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seadust 758 SE“, mis oleks ERR-i likvideerimise aluseks. Rahvusringhäälingule heideti ette seda, et tegemist on omaenda põhikirja pidevalt rikkuva organisatsiooniga, mis on poliitiliselt kallutatud, rahaahne ja kolletunud. Nii mõnigi EKRE pretensioon pidas vett, kuigi rahvusringhäälingu kukutamise nõue tervikuna oli pigem 1917. aasta revolutsiooniliste madruste stiilis – et maha ja kogu lugu. Muidugi on ERR ülemakstud, nii palju erinevaid kanaleid ei ole riiklikena vaja ja ka seal vohav meelelahutuslik sisu peaks olema ikka erameedia ülesanne. Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin numbrit teha.
Arutelu käigus distantseerus Isamaa eelnõust sedavõrd resoluutselt ja isegi üleolevalt, et see ei saanud jääda lähenevate valimiste valguses märkamata. „Valimiste-eelselt, ma saan aru, muuta ringhäälingu nõukogu koosseisu, kuidagi institutsionaalselt ümber korraldada – ma oleksin ka ettevaatlik valimiste-eelsesse saginasse nende muudatuste asetamisel. Ma kutsun üles just nimelt teatud asjades looma ja pidama kinni töörahust, sisulisest töörahust, mitte tegelema valimiste-eelses saginas niisuguste valede signaalide andmisega.
Ja muidugi, Isamaa vaates ei olnud EKRE initsiatiiv küps. Ei olnud küps! (Saalist kostab protesti.) Ei olnud sisulise kvaliteediga… Isamaa sellisel kujul seda initsiatiivi põhimõtteliselt ei loe mõistlikuks ega toeta teda,“ ütles muuhulgas oma pikas sõnavõtus Isamaa fraktsiooni juht Urmas Reinsalu.
Siin oleks oluline pöörata tähelepanu härra Reinsalu näoilmele ja intonatsioonile, mis balansseerisid lausa põlguse piiril. Ta nagu annaks märku, et nii valimiseelses võitluses kui ka valimistejärgsel ajal ei pea Isamaa EKRE-t tõsiseltvõetavaks partneriks. Seda enam et on veel värskelt meeles EKREIKE valitsuse krahh, millele andsid tõuke ka rohked EKRE juhtide avaldustest üles puhutud meediaskandaalid.
Arutelu käigus tõmbas endale protestide ja oma „hea nime“ kaitsmisega tähelepanu EKRE fraktsiooni parteitu liige Varro Vooglaid, kelle rahulikumat laadi esinemismaneer erineb tulusalt ülejäänud kolleegide räigusest, jättes muljet, nagu oleks ta selles seltskonnas ainus riigimehe tegumoega saadik.
Loomulikult pani ka tema tähele Isamaa üleolevat suhtumist ja distantseerumist „rahvuskonservatiivide“ seltskonnast ning oli selge, et Objektiivi raske kahurväe käikulaskmine on vaid loetud päevade küsimus.
Nii juhtuski: pühapäeval ilmus seal raadiosaade „Järvi ja Vihuri: Isamaa on loobunud abielu loomuliku tähenduse taastamisest“ ja täna veel ka kolumn „Veiko Vihuri: Isamaa ja Keskerakond valmistavad konservatiivsele valijale pettumuse“. See, kas „konservatiivne valija“ on ikka Isamaas pettunud, selgub muidugi mitte Vihuri soovunelmates, vaid lähenevatel riigikogu valimistel, praegused nendesamade valijate küsitlused pettumust Isamaas küll ei näita, aga selge see, kuhu EKRE propagandaga kokkukasvanud Objektiiv sihib. Pangem ka tähele, et päris riidu Isamaaga minna veel ei taheta, lootes saada tulevikus selle kaalukeeleliseks ripatsiks, seepärast lükati tanki talaaris karikaturist ja poliitagitaator Vihuri, kes on madalama liiga mängija ja keda ei võeta ülemäära tõsiselt ka konservatiivsetes ringkondades. Ja kui läheks härra Reinsaluga seletamiseks, võiks ju alati öelda, et Vihuri on rahutu papp, kes teeb, mida ise tahab ja ei arvesta sellega, et tekitab mainekahju EELK-le, mille töötaja ta on. Ja et tal on isegi „oma kirik“ ehk väljaanne „Meie kirik“ (нашенская церковь), samas kui EELK ametlik leht on „Eesti Kirik“.
Seega nii EKRE „polgupojal“ kui ka „rahvuskonservatiividel“ tervikuna on alibi, kuna kolossaalsel hulgal meediafilipikaid tootev papp ei ole ei arvamusliider ega kuigivõrd tõsiseltvõetav tegelane. Hillar Kohv oli ju ka produktiivne.
Aga anname sõna ka Vihurile: „Mul on küsimus Isamaad toetavatele konservatiivsetele mõttekaaslastele. Kas te soovite tõesti edendada kurssi, mille progressistlik, revolutsiooniline avangard lennukalt kätte näitab ja mille peavoolukonservatiivid mõne aja pärast tasahilju omaks võtavad? Kuidas selline käitumine läheb kokku rahvuslik-konservatiivse maailmavaate ja kristlike väärtustega, mida Isamaa oma aluspõhimõtetena deklareerib?“
Ehk teisisõnu: kallid valijad, ärge toetage Isamaad, toetage EKRE-t. See selleks, kuid kui Vihuri räägib midagi kristlikest väärtustest, mis eeldavad armastust kaasinimeste vastu ja andestamist, siis niivõrd sallimatu tegelase suust kõlab see naljakalt. Ta väitis hiljuti, et läänelikud väärtused väljenduvad põhiliselt homoseksualismi propageerimises ja venevastasuses, kuigi läänelike väärtuste poolt kehtestatud üks põhiõigusi on näiteks usuvabadus.
Aga mida lähemal on valimised, seda rohkem võtab oma kallutatud sõna see meie ühesuunaline meediatänav, milleks on paraku muutunud „konservatiivne“ meedia. Pole hullu: peavool on kallutatud jällegi vastassuunas, nii et kokkuvõttes on saavutatav mingi ebapüsiv tasakaal.
Ivan Makarov
16. veebruar 2026