Mart Helme nimetamine presidendikandidaadiks oli EKRE poolt mõistlik samm, kuna lähenemas on riigikogu valimised ja sisuliselt alustati just selliselt palju olulisemat valimiskampaaniat. Mardi pildiga illustreeritakse nagu ikka nänni müümist, sõjakaid avaldusi, Ukraina ja Eesti riigi kirumist, oponentide sõimamist ja igasuguse katteta lubadusi. Loomulikult ei saa tõsiselt võtta kõiki neid pakkumisi stiilis „kui me tuleme võimule, siis…“ – selleks, et tulla võimule, on vaja saada kuidagigi läbi nendega, kellega võiks moodustada valitsuskoalitsiooni, sest isegi kui valimised toimuksid ainult paberil ja meie eurokäimlatesse riputataks naelale „Pravda“ ja „Konservatiivide ajuvaba sõna“, ei koguks EKRE üle poolte häälte. No mine või lõhki.
Aga sellist eesmärki keegi ei seagi. Milleks valitsusvastutus nõnda äreval ajal – pereliikmed ja lähim kaaskond ületab künnise niikuinii ja saab veel neli aastat maksumaksja kulul õhku väristada. Tegelikult on kahju, et käesoleva „presidendivalimiste“ kampaaniaga naeruvääristatakse Mart Helmet lõplikult, see on nagu kontroll-lask pähe. Mitte keegi seda kandidatuuri tõsiselt ei võta, kõik saavad aru, et tehakse lihtsalt pulli. Presidendi määravad ametisse erakonnad ja sõpru teistes erakondades EKRE-l ei ole.
Inimlikult on mul Mart Helmest kahju. Veel mõni aasta tagasi ei paneks tema kandidatuur õlgu kehitama, kuna tegemist on erudeeritud ja kogenud poliitikuga, isiklikul tasemel üsna sümpaatse inimesega, kes mingil hetkel lasi EKRE juhtimise ohjad käest ja siis algas seal täielik genotsiid – erakonnale kuulsust ja kaalu toonud poliitikute massiline väljaviskamine, ühe tigeda, pimedalt irratsionaalse ususekti lubamine partei otsuste ja retoorika juurde, eesti rahvusluse asendamine moskoviitlusega, Ukraina vabadusvõitlejate süstemaatiline vaenamine ja valimatu kõnepruuk riigikogus. See on ikka äärmiselt halb maitse, mida nad praegu teevad. Isegi kui nende ideedel ja tegudel oleks sisu, mõjuks vorm ehk selline räuskamine vähegi normaalse maitsega inimestele eemaletõukavalt, kuid seal ju ka sisu enam ei ole. Nad on nagu Baaba Jagaa tuntud vene multifilmist – kõige ja kõigi vastu.
Mis aga puutub hea vana Mardi kandidatuuri, siis presidendiks ei kõlbaks ta enam alljärgnevatel põhjustel.
Esimene: Alar Karis oli sunnitud loobuma taaskandideerimisest sellepärast, et ta hakkas töötama välispoliitikas omaenda riigi ametlikule poliitikale vastu. Kasahstani juhtum oli eriti piinlik, kuid Mart Helme trumpaks sellel alal Karistki üle. Ei ole üldse tore, kui inimene kütab ennast oma sõnavõttude ajal aina rohkem üles ja lõpuks kaotab kontrolli selle üle, mida ja kuidas räägib.
Teine: kuna Mart Helme kasutab riigikogus oma sõnavõttudes vene keelt, kogunisti vene blatnoi väljendeid ja isegi vene matti (nilbe ropp sõim), siis kas te kujutate endale ette sellise kõnepruugiga Eesti presidenti? Mina küll ei kujuta, minu vene peres selliseid väljendeid ei kasutatud mitte kunagi.
Kolmas: võiks teha äraarvamismängu, kui palju oleks president Mart Helme kantseleis, mis tarbib kümmekond miljonit aastas, Mardi otseseid sugulasi. Näiteks riigikogu palgal on praegu neli Helmet.
Neljas: koos uue presidendiga saaks Eesti endale ka uue esimese leedi. Mart Helme juhul oleks see paraku nutmapanev. Olen regulaarselt jälginud riigikogu istungeid ja pean ütlema, et kui Mart on saalis ilma oma naisest pinginaabrita, räägib ta reeglina tasakaalukat, viisakat ja asjakohast juttu. Ka teledebattides on teda hea ja huvitav kuulata – ta on seal tark ja oma loogilise vaatenurgaga riigimees. Kuid kui tema kõrval hakkab tigedalt kõnelema ja nägusid tegema tema lugupeetud abikaasa, muutub Mart ise ka nagu nõia loitsimise tagajärjel mingiks verbaalseks libahundiks, hakkab karjuma ja väljendama ennast agressiivselt. Mart Helmet presidendina meie riik elakski ehk üle, kuid mitte koos esimese leediga.
Kui aga Mart oleks hetkel vallaline ja eemalduks oma praegusest poliitilisest keskkonnast (kaaskonnast), ei näeks ma tema kandideerimises ohtu meie riigi tõsiseltvõetavusele.
Ivan Makarov
04. juuni 2026