Ei läinudki nii väga palju aega tänase päevani, mil Venemaal välisagendiks kuulutatud ja lahkes Eestis ulualuse leidnud kirjanik Mihhail Veller heitis maski ja hakkas needma Euroopa Liitu ja Ukrainat.
Täna tuli ta oma youtube kanalis välja avaldusega „Minu tasu ebasõbralikule Ukrainale“, kus rääkis pikalt sellest, kui palju head on ta teinud Ukraina heaks Venemaa meedias, võttes vastu tohutuid kannatusi, kuid tänamatud ukrainlased ei hinnanud vääriliselt tema teeneid ja ei mõista tema ainuõigeid seisukohti. Veller kuulutas Ukraina täna riigiks, mis olevat vaenulik USA ja Iisraeli vastu ning sõbralik Palestiina suhtes. Veller väitis, et Ukraina osaline või täielik okupeerimine Vene impeeriumi poolt ei oleks ukraina rahva ja kultuuri jaoks katastroof, et vaid de jure Ukrainale kuuluv Krimm „on loomulikult Venemaa oma“, et Euroopas on võimu hõivanud globalistid, sotsialistid ja vasakpoolsed ning see võim toob kaasa Euroopa riikide, rahvaste ja tsivilisatsiooni huku, sama ootab ka Euroopale orienteeritud (Euroliidult abi saavat – I.M.) Ukrainat. „Ma ei näe täna mitte mingit alust toetada Ukrainat,“ raiub Veller ja vastukaaluks Ukraina väidetavale hukule Euroopa süsteemis toob esile selle, et ka nõukogude okupatsiooni ajal jäid ukraina rahvas ja kultuur alles ja „ukraina seltsimehed õilmitsesid“. Veller väidab, et „selle Brüsseli liikumise toetamine Ukraina poolt on meie tsivilisatsiooni hävitamise toetamine“. Veller rõhutab, et Ukraina toetab Iisraeli hävitamist ja jõuab selleni, et ukrainlased hävitasid koos saksa fašistidega juute, et Ukrainas teostati aastasadu juutide genotsiidi, et jumal on karistanud Ukrainat, et seal on võimu juures „rämps“, kellele ta soovib „vajuda maa alla“, „et nad pööraksid ennast kirstus 7 korda päevas“ jne.
Kui kuulata Vellerit, kes on juba tülli läinud kõigi vene ja ukraina sõltumatute telekanalite ja tuntud venemaakriitiliste arvamusliidrite ja ekspertidega, nagu näiteks Gordon, Feigin, Jakovenko jpt (kes kõik on muide juudid, nagu ka Ukraina president Zelenskõi), siis jääb mulje, et ta koht ei ole ei tema poolt vihatud Euroliidus, sealhulgas Eestis (meie riigi kohta võib ta ju korrata vajaduse tekkimisel kogu seda Kremli mütoloogiat, mille kohaselt kõik Venemaa naabrid on juute hävitanud fašistid – hea veel, et Eestis jäi imekombel ellu selline tore tegelane nagu Idel Jakobson), vaid ta võiks iga kell naasta Venemaale ja astuda seal mõnesse mustasadalaste rühma, kuhu sobiks nagu rusikas tema enda paremasse silmaauku.
Loomulikult ei maini Veller targu Eestit, aga tema eksalteeritud kõnemaneeri jälgides võib oletada, et anna aga aega atra seada. Selles mõttes oli endise Vene teatri etteotsa kutsutud ja tänutäheks eestlasi fašistideks nimetanud Filipp Losj ausam ja avameelsem ning kolis lõpuks Iisraeli.
Vellerile, kellest ma olen seni tema konservatiivsuse tõttu pidanud lugu, võiks aga soovitada kolida sinna, kus tema vaated leiaksid mõistmist – ehk seada ennast jälle sisse Venemaale (Iisraeli ta vaevalt et läheks, sest seal võib ju ohtlik olla). USA-sse kolida talle ei soovitaks, sest fanaatilise trumpistina võib Veller leida ennast seal kahe aasta pärast väljakannatamatus demokraatlikus õhustikus.
Tuntud politoloog Igor Jakovenko analüüsis hiljuti oma kanalis põhjalikult Mihhail Velleri avaldusi ja pani diagnoosi – Veller olevat fašist. Tollal arvasin, et härra Jakovenko mõnevõrra liialdab, kuid nüüd ei ole ma oma tollases arvamuses enam päris kindel. Milleks aga on Eestile vaja kuuldavasti meie ja Venemaa piiri lähedal pesitsevat vene keeles verbaalselt märatsevat eurovastast impeeriumimeelset propagandistist tuulelippu, on pigem retooriline küsimus. Meie riigil tuleks ikka hoolikamalt valida, kellele siin ulualust pakkuda.
Ivan Makarov
07. september 2026
