EKRE parteilehes Uued Uudised ilmus kultuuriinimesi kui ühiskonnakihti mõnitav lugu „Sven Sildniku nõuanne puudustkannatavale kultuurimarksistile: söö savi, sae pekki“, kus parastatakse sel puhul, et kultuuriinimeste alarahastamine süveneb. Seal on kirjas:
„Kultuurikärped on head asjad, kultuurikärped on õiglased asjad. Kultuurikärped on möödapääsmatult vajalikud asjad. Võin selgitada: “Kultuurivaldkonna kärbe moodustab 10,16 protsenti kogu plaanitavast kärpest, samas kui kultuuri osa eelarvest on vaid 1,77 protsenti.” Aritmeetikud võivad kinnitada, et kultuuri kärbitakse 12 korda rohkem kui sellele väärastunud valdkonnale mingi arusaamatuse tõttu osaks langeb. See on õiglane ja hea otsus.“
Loos loetletakse tõesti naeruväärseid näiteid nõmedustest, mida vahetevahel saadetakse korda Eesti lavadel, kujutavas kunstis jne. Samas taoline joovastus ja rõõm selle üle, et kõik kultuuriinimesed hakkavad vaesuma, ei ole üldse kena. Kuid ka see oleks isikliku emotsioonina mõistetav, sest autoril on oma väljakujunenud hoiak eesti kultuuri, eriti kirjanduse suhtes, kus ta on tunnustamata ja diskrimineeritud geeniuse rollis. Kuid deklareerida, et eesti kultuuriinimesed tervikuna „mahitavad massiimmigratsiooni“, „õõnestavad rahvusriiki“ ja „harrastavad perverssusi“, on pahatahtlik üldistus. Mis on konkreetse inimese puhul sõnavabadus, kuid parteilehe nõuniku suust ühe olulise valijatekihi rumal solvamine.
Varasemalt andis EKRE meediaorgan tuld ikka üksikisikute ja organisatsioonide pihta, eeskätt teiste erakondade pihta, mis on arusaadav. Kuid vastandumine tervetele inimgruppidele on eriti praeguses olukorras ülimalt rumal.
Täna hommikul hõigati maha järjekordsed reitingud, kus EKRE kogus 2,5 korda vähem protsente kui Isamaa, rahvuskonservatiividest on parlamendierakondadest taga ainult „surnumatjate“ Eesti 200. Küsige nüüd endalt, head endised võitluskaaslased: äkki see, et te olete nüüd isegi selliste isikute erakonnast maas, nagu Toom, Tšaplõgin, Jevgrafov jpt estofoobid koos teie enda Madisoniga, on kuidagi seotud justnimelt retoorikaga, sest muud mõistlikku põhjust nagu ei oleks, absoluutne liider Isamaa on ju samamoodi opositsioonis ja ei suuda mitte midagi konkreetset ära teha?
Vaadake nüüd, missugused suured Eesti ühiskonnakihid on teie enda poolt välja tõrjutud teie valijate nimekirjast.
See, et EKRE poolt ei hääleta LGBT pooldajad, on normaalne, siin pole erakonna süüd. Selge see, et anomaalsete seksuaalvajadustega kontingent on ise agressiivne ja ei pea ühiskonnas domineerima. Samamoodi on õigustatud vastandumine massimmigratsioonile, sest selle pooldajad, kes on valijaskonnas vähemuses, tahavad ehitada Eestis väikest terrorihirmus elavat Rootsit.
Aga nüüd hakkame lahutama EKRE valijate hulgast inimgruppe, kelle vaated ei tohiks küll olla vastuolus rahvuskonservatiivide põhimõtetega.
Kultuuriinimesed, kelle rahastamise kärpimine nii juubeldavat parastamist leidis.
Ukraina abistamist pooldavad eestlased, seega meie valijaskonna enamus.
Usuleiged eestlased (jälle ühiskonna enamus), keda pehmelt öeldes ei kõneta internatsionaalsusesse kalduvate usumeeste VV-de avaldused EKRE tribüünilt ja nende venemaameelsus.
Juudid, kuna EKRE fraktsiooni silmapaistev liige Varro Vooglaid deklareeris, et kuulutagu teda antisemiidiks, ta ei ole vastu, aga Lähis-Idas toimuvas on süüdi sionistid.
Spordisõbrad (ühiskonna enamus) pärast seda, kui UU liitus usuhullude poolt vallapäästetud olümpiamängude mahategemise ja sportlaste solvamise kampaaniaga.
Orbanit põlgavad inimesed (eestlaste enamus), kuna EKRE orbanimaania on täiega sõge, see on mingi täiesti arusaamatu ja tüütu lömitamine moskoviitlike kalduvustega poliitsulleri ees.
Trumpi pelgavad inimesed (eestlaste enamus): täna tulid küsitlusandmed selle kohta, et kõigist Eesti elanikest 53 protsenti sooviks järgmise USA presidendina näha demokraat Kamala Harrist ja 19 protsenti vabariiklast Donald Trumpi.
Eestis elavad venekeelsed eelistavad Kremli propaganda mõjul samuti Trumpi, aga nad ei hääleta EKRE poolt niikuinii.
Seni arvati, et EKRE marginaliseerimise põhiline põhjus on vastandumine teistele poliitilistele jõududele. Mingil määral küll, kuid põhiprobleem on mingisugune pealetükkiv vastandumine tervetele eesti valijaskonna kategooriatele, nüüd siis ka kultuuriinimestele. Kultuuriinimesed on enamuses andekad loojad, kes toetavad eesti kultuuri ja keele kestmist. Röökida oma mätta otsast, et nad kõik on marksistid ja perverdid ja paras neile, on madal käitumine.
Ja see on kõvasti poliitilise enesetapu moodi. Mis eestlusest saab rääkida, solvates samaaegselt justnimelt eestlasi.
Ivan Makarov