Kolleeg Suurest meediamajast:
„Me sinuga vast kuulume selle 2% eestlaste hulka, kelle mälu on pikem kui kuldkalal või puuviljakärbsel.
Loen ERR-ist uudiseid Tallinna linna sisekontrollist, mis hakkas võluväel tööle kui Eesti kuulsaim kastirattur ähvardas logard Ossinovskit ja tema tööpõlguritest kaaslasi töökaotusega. Vat, saaks veel niimoodi tööle Eestis meditsiinisüsteemi, sotsiaalametnikud, kohtud ja prokuratuuri, siis oleks see Eesti lähem sellele Eestile, millest iga päev telekas ja ajalehes pajatatakse.
Aga mulle toob see meelde mälestuse suurtest pealkirjadest, mis meil kunagi olid, kuidas Reformierakond olla vastu võtnud suure programmi korruptsiooni välja juurimiseks. Kolm punkti kui ma mäletan. Ja seal oli mingi kirjeldamatu kägu idufirmandusest ja muust, mida tavaline eestlane näeb oma elus sama palju kui nõukogude ajal tavainimene nägi banaani, aga talle vähemalt jutustatakse iga päev ilusast elust. Pärast oli veel üks Kallase-nimeline, aga mitte Siimutütar, kes kuulutas, et nüüd algab Reformierakonna aeg ja kohe on plats korruptsioonist ja mõttetust tiksumisest ja sihitust rapsimisest vaba.
Eks õige tiksumine ja rapsimine läks just siis lahti, aga kes see seda mäletab või meelde tuletab enam. Varsti pole ka “teist Kallast” ja kahesaja Eesti osutus kaheksaseks, aga taas, mida sa sellest inimestele Eestis räägid, nende elu on nagu Hruštšovi Venes, kus raketid lendavad kosmosesse, neegreid vabastatakse kolonialismist, traktor künnab ja nii. Nüüd on tänu Jorh Aadniel Perele ka see reformi idufirmandus ära nähtud (vaata ka Autorollo, Bolt, Wolt ja teised) ja parim reformierakonna start up on ikka teha riigi või omavalitsuse tengelpung sistaks omade jaoks, see ongi universaalne mudel kuidas jõuda Euroopa rikaste hulka.
Vaata sõber, selleks, et olla Euroopa rikaste seas, on vaja netosissetulekut umbes 3500 eurot kuus, Eesti oma on viletsake vaatamata Reformierakonna kahe aastakümne pikkusele punnitamisele kuskil 1600 eurot kuus ja pool rahvast ei näegi selliseid numbreid. Järgmine tehe. Reformierakonnal on umbes 9500 liiget. Selleks, et Eesti tõuseks viie rikkaima hulka oleks vaja neile kõigile organiseerida netosissetulek 125 000 eurot kuus, siis saaksid nende lollid valijad edasi vegeteerida tuhande euro juures.
Nii, see on selge. Pepe tellis Remolt suts üle 200 pingi koos paigaldusega, see vuhvel, mis linnale maha äriti üle tuhande koos tööga ei maksa. Aasias maksab selline pingike 100-250 eurot pluss transport 50-150 eurot. Saame kokku 150 kuni 400 eurot. Linnalt kasseeriti pingi pealt tuhat. Pepe sõbrad said pingi kohta 700-600 eurot puhast kasumit taskusse, s.o. 200 pingi eest kuskil 140 000-120 000. Fantast!
Ja nüüd korraldada iga reformierakondlase jaoks analoogne skeem ja ongi Eesti riik krõpsti Luksemburgi ja Norra kõrval. Aga jah, naftat ja pankureid meil pole, pankurid on, aga need on võõramaalased ja pumpavad Eestist raha välja. Küll aga on meil miljon vaest ja rumalavõitu inimest, kelle selja peal sõidad uhkelt nagu kastiratta otsas. (Ma ei hakka siin üldse Tallinna nõukogudest rääkima, kes seal istuvad ja raha pumpavad, sellest saaks terve romaani, lihtsalt pinginäide on hea). Eesti inimene ongi loll ja vaene, sest ei viitsinud koolis matemaatikat õppida, õppis mingeid loosungeid, nüüd saab terve elu neid loosungeid hamba vahele, kuid olgem ausad, ega loosungist kõhtu täis ei saa.“
02. juuli 2025
Iga rahvas väärib oma valitsejat. Kuidas riik, nõnda rahvas.
Sellele rahvale võis 10-15 a tagasi puust ette ja punaseks teha, et Lääne-Euroopa tuumikriikide totakad ideoloogilised kampaaniad kahjustavad neid maid, viivad seal patriotismitunde nullini (ja patriotismi mahasurumine ongi seal auasi, patriotism=paremäärmuslus=fašism). Aga see viib ju meie liitlaste nõrgenemiseni. Lõpuks kaitsetahte kadumiseni. Vastus oli ikka et “kui ka neil nii on, siis meid see ei puuduta”.
Ent siis algas ka meil aega, kus noored “arvamusliidrid” teatasid, et Eesti on rassistlik apartheidiriik, “igaühel on õigus minna elama sinna, kus tal on parem elu”, “eestlasel kui valge rassi esindajal on ka koloniaalsüü”, “oleks eestlastel võimalik olnud, oleks nad ka 19. sajandil mustanahalisi orje pidanud”. Kõigest Lääne umbluust sai ka meie peavool.
Kommaritega võitlejatest, kes 2008 kindlasti leidsid et võltsingutest ja moonutustest kubisev käpardlik linateos The Soviet Story olevat põhjapanevaid avastusi teinud, said sujuvalt vasakliberaalsed antifad, blõmmid, multikuldid ning radikaalsed ja mitteradikaalsed feministid. Peale ekrekate ja paari Isamaa liikme (L. Vahtre) või selle erakonna sümpatisandi (Peeter Espak) sõnavõttude pole ilmne vaimne allakäik me maal kohanud mingit vastupanu.
see pingike tõesti nii palju ei maksa. Kuid hullem on see, et ta pole ka otstarbekohane, ta on lihtsalt vilets. Istepink pargitee ääres, bussipeatuses või kergliiklustee ääres peab olema tugeva metallraamistikuga nii et ta oleks tugev nii seljatoele toele toetub kui kõrvalisutuja poole küünitab ja loomulikult ei kõlba alla tollised lauad selleks, et raskekaalulisemad kodanikud seal istuks.
See pole üldse mingi raketiteadus niisugust pinki valmistada.
Üks näide on siin Tartust.
https://tartu.postimees.ee/7267612/keskpargi-vanad-pingid-naasevad-parast-varskendust-linnapilti
Ja vaevalt küll, et need maksid koos paigaldusega 1000 eurot
See natuke vinkelraua keevitust ja paksud lauad poltidega raami külge kinnitada nii kallis ei tohiks olla
Ehkki valmistatud paarkend aastat tagasi, teenivad need inimest, kes jalgadele puhkust vajab veel kaua.
Mulle meeldib väga, et see on ka parjasti pikk ja sinna mahub isegi 3-4 inimest istuma kui igaühel suuri kaubakotte pole pingi peale pandud.
Mis jutt nüüd? Siin saidil on kuid ja kuid leierdatud, kuidas eesti valija on korüfee ja geenius, ukrainameelne ja ateistlik, kes EKREsse infiltreerunud “moskoviidid” ja paduusklikud obskurantistid läbi näeb, ja kuidas Kaja Kallas on õilis idealist ELi juhtiva värdjakarja seas, kelle kritiseerimine on alatu, väiklane, jms. Kuidas (Reformierakonna poolt juhitud) valitsuse tehtud otsuste kritiseerimine läheneb reeturlusele. Kuidas Keskerakonna juhitud Tallinn oli mingisugune põrgu, ja kuidas kultuurikeskuste ja tänavate ümber nimetamine uue koalitsiooni poolt oli penitsiliini loomisega võrreldav heategu inimkonnale. Nüüd on enamik eestlastest äkki kuldkala mäluga, “lollid” ja “rumalavõitu,” ja on enda vaesuse ja viletsuse kuhjaga ära teeninud, kuna hääletavad (ukraina-, euroopa-, iisraeli- jms. -meelse) Reformierakonna (või tema minionide) poolt. What gives? Kelle poolt hääletama peaks, et härrad rahul oleks (tean, et vastus on Linnamäe—küsimus on retooriline)? Enne elektoraadi mälu kallal vigisemist võiks oma enda oeuvre’ga taastutvuda ja vaadata, ega iseendale absurdselt vastu ei räägita. Samas on meediamaja looming reeglina nihilistlik oigamine selle kohta, kuidas kõik (anonüümse) leheneegriga võrreldes lollid on. Pmst teraapiasessioon.