Eesti konservatiivne meedia on tervendav vastukaal propagandistlikule peavoolule, kuid mitte siis, kui võetakse arsenali nõukogudeaegsed isikukultuse võtted.
Viktor Orbán on paljuski tubli Ungari peaminister, kes väidetavasti teeb mehetegusid oma rahva hüvanguks. Ja teebki, kuid ei tohiks idealiseerida poliitikut, kes unustades omaenda riigi sõjajärgset ajalugu, poeb Venemaa külje alla ja kisub pidevalt riidu Euroopa Liiduga, kuhu Ungari kuulub ungarlaste tahtele vastavalt.
Ei saa pidada geniaalseks poliitikut, kes unustab, et sõprus Venemaaga ei ole lihtsalt võimalik, nagu ei ole võimalik ämbliku ja kärbse vendlus; kes unustab, et see riik on alati tahtnud oma pisikeste armuandide eest mitte ainult hinge, nagu tahtvat inimestelt saatan, vaid hinge kogu füüsisega pluss territoriaalne tänulikkus. Euroopa Liit on jah ebameeldivalt föderaliseerumas, kuid selle raames on siiski võimalik vaielda nii, et sind maha ei lööda, ja kõige hullem, mis võib juhtuda tõrksa euroriigiga, on mõne rahakraani kinnikeeramine. Venemaa puhul on lisaks sellele veel „rohelised mehikesed“, mässav „vene maailm“, fašistlik propaganda, Põhja-Korea raketid, Iraani droonid, „noviits“ ja burjaatidest sadistlikud kõrilõikajad, kadõrovlastest rääkimata.
See, et Orbán kohtub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitava massimõrvariga, et arutada temaga rahu Ukrainas, ja see, et Ungari juht sõidab läbi oma „salaplaanidega“ Ukraina sõda toetavad riigijuhid; et ta on teinud kõik selleks, et Euroopa Liit ei aitaks jõhkra agressiooni tagajärjel verest tühjaks jooksvat Ukraina riiki, annaks mulle alust kvalifitseerida teda üsna lihtsate mõistete abil.
Aga siin tulen ma tagasi Orbáni halenaljaka kultuse juurde konservatiivses meedias, kus ta on umbes samas seisuses, nagu Pärtelpoeg Kroonikas või Toom ERR-is.
Täna ilmus lugupeetud väljaandes Uued Uudised looke, mille pealkiri on vaata et mahukam kui sisu: „Viktor Orban – valitsusjuht, kes lükkab tormi tõttu kodumaal tegemisi Brüsselis“.
Tegemist on AFP-BNS uudisnupukesega, millele on väljaande poolt lisatud pealkirjaks selline orgastiline hingekarje ja teksti natuke vaimustuseila.
Sitt on valitsus, mis ei tule peaministrita toime üleujutusega. Kehvake on peaminister, kes ei taha esindada oma riiki rahvusvaheliselt. Imelik on valitsusjuht, kes ei usalda oma riigi päästeteenistusi. Tegemist ei ole mingi katastroofilise maavärina või sõjaga, need on kõigest hoovihmad. Peaminister ei saa kohapeal teha mitte midagi arukat, ta ei saa anda mitte ühtegi päästekorraldust või päästa mitte ühtegi kassi, ainult tolkneb inimestel jalus.
Tuleb meelde see, kuidas Lenin laupäevakul palki kandis. Aga tollest ajast möödus juba üle saja aasta, kuigi, jah, Jüri Ratas ratsutas sarnase palgi otsas lausa Euroopa Parlamenti. Kui ma töötasin raadios, helistas mulle tulevane kriminaalkurjategija ja rašist Zarenkov, kes oli tollal sealse linnavalitsuse juures mingi asjapulk. Tüüp nõudis, et ma paneksin eetrisse uudise sellest, kuidas tollane Maardu linnapea Bõstrov nägi keset teed suurt jääkamakat, peatas auto ja lükkas kamaka tee äärde. Ma tuletasin helistajale meelde Leninit ja keeldusin jama eetrisse laskmast.
Aga peab tunnistama, et Bõstrov (oli Moskva linnapea Lužkovi tegumoega ja sai Lužkovilt kingituseks tema kuulsa sonimütsi) siiski kõrvaldas reaalse ohu ja tõi palju rohkem kasu, kui toob üleujutust väisav Orbán.
Orbán pidi esinema kolmapäeval europarlamendis debatil Ungari eesistujarolli üle Euroopa Liidus. Lõi tõenäoliselt vedelaks.
Aga las ta teeb seal Ungaris mida tahab, peaasi et ei luba Putinile Ukraina rahva selja taga territoriaalseid järeleandmisi ja ei esinda neid, kes pole teda selleks volitanud. Täna esindab ta Ukrainat, homme hakkab esindama Eestit?
Aga koomilised lömitavad pealkirjad mõnes teda fännavas eesti väljaandes – no las nad olla. Kui nende kangelane tuleb Eestisse, äkki annab autogrammi ka.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: Leningradi oblastis rünnati mootorsaagidega otse müügisaalis