See on täiesti uskumatu, missuguse elevandi võivad eesti poliitikut teha sellisest sääsest, nagu Alar Karise kandideerimise või mittekandideerimise küsimus. Praegu veel presidenditooli täitev ja lausa ulmelist palka saav ning sealjuures vaeseid haletsev Karis lubas teatada oma otsusest jaanipäevaks, nagu oleks tegemist mingi erilise kingitusega juubeldavale rahvale. Riigipeaks parteide tagatubades määratud tegelane tunneb ennast ilmselt mingi majesteedina, kes teatab armuliselt oma kavatsustest pööblile mingi olulise tähtpäeva puhul.
Postimehes ilmus lugu „ANALÜÜS / Parteid ootavad pingeliselt Alar Karise otsust.“ Sellest pealkirjast immitseb sajanditevanust orjamentaliteeti. Et ei kavatseta isegi otsida mingi väärika inimese kandidatuuri sellele ametikohale enne, kui valitsev Karis oma kallihinnalise sõna ütleb. Otsida kasvõi selleks, et pilt oleks veidigi sünnis, et oleks loodud kasvõi mingisugunegi ettekääne (vastukandidaat), et saaks seda rahva jaoks alandavat farssi nimetada presidendivalimisteks.
Jah, Alar Karis võiks kandideerida, kuna ta on ju vahepeal täiskasvanuks saanud (vähemasti ta ise nii väidab). Ja kui otsustab, siis võiks ta tobeda määramisprotseduuri ajaks ka Tallinnas olla, mitte aga kalal või kusagil seal, kus riigikaitse kõrgeim juht peitis ennast Auvere droonikriisi nädala ajal. Kirikute ja koguduste seadusele kaks korda kaikaid kodaratesse loopinud Karis sai riigikohtu poolt nurka pandud nagu ahjuroobiga Toots, ja nõnda häbistatuna oleks ta võinud jääda veidigi väärikaks ja kohe pärast kohtuotsuse väljakuulutamist öelnud, et talle aitab ja ta ei kandideeri. Aga ta ikka teeb meie demokraatlikus riigis oma kavatsustest mingit Madridi õukonna saladust, nii et piinlik vaadata. Aga veel piinlikum on meie müüdavate parteide lömitamine tema ees lootuses saada lähenevateks riigikogu valimisteks mõned hääled juurde. Need oleksid küll lollide inimeste hääled, aga need on tarkade inimeste häältega võrreldes sama nominaaliga.
Nii et oodaku veel mõni päev „pingeliselt“, ainult et songa ei saaks. Nagu armastab korrata Urmas Reinsalu, meil kõigil tuleb teha üks pingutus. Ei tea küll mis kohas.
Meie presidendijändi jooksuaeg muutub aina koomilisemaks. Kui suur USA president Donald Trump kasutab muudkui luba küsimata enesereklaamiks maailmahitte, siis tema pisem vend ja fänn, Eesti „presidendikandidaat“ Mart Helme arvas, et miks ka tema ei võiks – lasigi ennast reklaamida Alo Mattiiseni legendaarse laulu saatel ja siis ütles ERR-ile, et ei teadnud sellest midagi, kuid kohe täpsustas, et miks ta peakski luba küsima, kui tema enda laule kasutatakse temalt küsimata. Mattiiseni „Isamaa ilu hoieldes“ on ansambli Hübriid lugudega võrreldes mõnevõrra teisest liigast, aga loogika ise „ma varastan temalt, sest minult on ka varastatud“ ei ole nagu ausa poliitiku kõnepruuk. Teisest küljest vaevalt et Mart küsis omal ajal Lennonilt ja McCartneylt luba, et Biitlite lugu „I’ve Just Seen a Face“ eesti tekstiga („Koolis“) linti kraaksuda.
Ausalt öeldes teeb see eesti presidendiralli kirbutsirkus Eestile häbi. Üks kuulutab välja oma saatustkandvat otsust šašlõkki ja õlut nautivale rahvale, teine pani pihta Laulva revolutsiooni laulu, kolmandat võib-olla ei tulegi. Äkki õnneks, sest ei tea ju, missuguse „hirmsa inimeselooma“ võivad tarida meie palge ette viimsegi häbitunde minetanud nahaalsed politikaanid.
Ivan Makarov
20. juuni 2026