Ongi rahu majas ehk suurde Toompea lossi on saabunud vaikus: riigikogu läks pikale puhkusele. Nagu teada, peab meie parlament kaks korralist istungjärku aastas: jaanuarist juunini ja septembrist detsembrini, istungid toimuvad neli päeva nädalas ja iga neljas nädal on mõeldud reisimiseks – kohtutakse valijatega ja käiakse välislähetustel. Mõni ime siis, et rahvaasemikud peavad sellisele tempole vastu aastakümneid ja elavad kaua: töö konti ei murra ja palk on korralik.
Kuid see on näiline rahu – õhkkond iga istungjärguga aina kuumeneb, sügisel seisab ees presidendimääramine ehk soojendus enne kevadel toimuvate riigikogu valimiste, mis tõotavad suuri muutusi kõigepealt eesti sisepoliitikas. Kaalul on nii rahva elujärg kui ka poliitikute tulubaas, nii et meid ees ootab rahvaasemike ägenev olelusvõitlus ja valjenev retoorika.
Üks asi, mis teebki Eestis toimuvate arengute puhul tõsiselt tuska, on avaliku diskussiooni kvaliteedi lausa hirmutav langus. Sotsiaalmeedias on see juba ammu allpool igasugust arvestust, liikudes järjekindlalt „heiterite“ kiiluvees – need on enamasti anonüümsed, alati negatiivsed, vihased ja halvustavad kommenteerijad. Kuid selline käitumine on foorumitest rännanud ka avalikku ellu, eeskätt poliitilistesse debattidesse. Ja kinnitanud kanda riigikogus, mis annab omakorda eeskuju kogu ühiskonnas toimuvale poleemikale, nii et ring on sulgunud.
Siin tuleks rõhutada üht ülalöeldust johtuvat eripära, mis läbib allakirjutanu käesolevaid poliitilisi märkmeid: siin kirjeldatavad kangelased on reeglina anonüümsed ja konkreetsete nimede mainimine on pigem erand, sest oluline on ju iseloomulik käitumismall ja mõtteviis, mis võivad teatud olukordades olla omased kellele iganes. See, et nii mõnigi kord keegi tunneb ennast ära ja süüdistab autorit „isiklikuks minemises“, on muidugi kirss tordil: kui inimene on tõesti veendunud, et jutt oli just temast, kuna mitte keegi teine ei saa ju nõnda nõme ja madal olla, siis seda nimetatakse mütsi põlemise efektiks.
Kui meedias sõltub palju omanike poliitikast – mõni väljaanne avaldab ainult registreeritud kasutajate kommentaare, jälgib kommentaariumide sisu, mõni mitte – siis näiteks riigikogus on selline sisuline modereerimine võimatu, kuna rahvaasemikele kätt suu ette ju ei pane, hammustab teine veel luuni. Meil on kujunenud terved „heiterite“ erakonnad, ja kogemused näitavad, et sotsiaalmeediast üle võetud kõneviis toob isegi edu – on ju palju lihtsam teha maha kõik konkurentide algatused, teod ja isikud, kui süüvida keerulistesse majanduslikesse protsessidesse ja võtta endale mingi vastutus. Kõikehõlmav tigedus töötab üllatavalt hästi – ilmselt sellepärast, et sotsiaalmeediast on maneeride osas õppust saanud isegi vanem põlvkond, seal lausa elutsevatest noortest rääkimata. Sotsiaalmeedias võidab just lihtne, ründav, resoluutne ja pahatahtlik kõnepruuk – kui keegi üritab midagi vastu väita, selgitada ja põhjendada, siis saab kohe kaela sildi ja solvava epiteedi, mille alla tekkib kümneid rõõmsaid „laike“ – ja „targutaja“ lahkub kilbil.
Üllatavalt morjendavaks on muutunud õhkkond meie kõrgeimas seadusandlikus kogus, kus nii mõnigi just sotsiaalmeedia vaimus retoorikat viljelev poliitik on kogunisti minetanud oskuse esitada asjasse puutuvaid konkreetseid küsimusi. Nii valitsuse infotunnis kui arupärimisi vaagivatel istungitel muutusid küsimused ministritele enamasti küsijate monoloogideks, kus on raske tuvastada küsimust kui sellist. Küsimuse jaoks eraldatud aega kasutatakse pahatihti poliitiliste avalduste tegemiseks, enesekiitmiseks, vastaja isiku halvustamiseks, tema töö naeruvääristamiseks, solvamiseks ja kogunisti ähvardamiseks. Ja kui riigikogu esimees lausub „Teie aeg!“, jääbki õhku küsimus – et mis see küsimus oligi? Vahel jõutakse küsimuse lõppu hüüda midagi sellist nagu „Kas teil häbi ei ole?!“ või helgemal juhul „Mida te sellest kõigest arvate?“ Tihtipeale vastust ei kuulatagi – küsija hakkab kohe demonstratiivselt rääkima pinginaabritega, teeb grimasse, haarab telefoni järele, karjub vahele või lahkub saalist. Võimalust süüdistavalt küsida kasutatakse selleks, et hiljem avaldada seda filipikat parteiväljaandes ja sotsiaalmeedias nii teksti kui videosalvestuse kujul, loomulikult ühepoolselt ehk ilma küsimusele antud vastuseta. Reegel on selline, et oponendile seal sõna ei anta, ta on lihtsalt poksikott. Ründaja süüdistuskõne jääb viimse instantsi tõeks. Olin rabatud, kui kuulsin, kuidas Lauri Laats kandis oma läbirääkimisteks ettevalmistatud kõnet ette röökides. Võib-olla Abhaasias ongi selline komme, aga Laatsil oleks juba aeg Eesti väitluskultuuriga harjuda. Enne kui see lõplikult hääbub.
Loomulikult provotseerib agressiivne „küsimine“ ka vastajaid, kes on lihtsalt sunnitud reageerima süüdistustele ja solvangutele, kuna „küsimused“ reeglina muud ei sisaldagi. Kui vastus on sisukas ja lükkab küsimuses deklareeritud valeinformatsiooni ümber, väidetakse lisaküsimuses, et vastaja ajab häma, valetab, on loll, paks, kole ja ebapädev. Võetakse „protseduurilisi“ küsimusi istungi protseduuri kohta ja selle sildi all jätkatakse jõulise verbaalse arveteklaarimisega. Isiklikult minule avaldas muljet hiljutine protseduuriline küsimus kohe 03. juuni infotunni alguses, kui saadikupuutumatusest ilma jäänud bensiinimaias riigikogu „grüüne lilleke“ päris esimehelt, et miks üks minister ei tulnud kohale täpselt alguseks. Minister pidi vastama päevakorra kuuendale punktile, nii et enne tema etteastet oli kavas 15 kaheminutilist küsimust ja sama palju kolmeminutilisi vastuseid. Kusjuures saalis oli 9 riigikogu liiget 101-st ja sellestki piskust tuli ühe rahvaasemiku küsimus ära jätta, kuna küsija lahkus oma küsimuse ajaks saalist ja naases päris infotunni lõpuks, kohvinired suunurkades.
Loomulikult kõlavad riigikogus ka asjalikud küsimused ja lahatakse tõsiseid teemasid, kuid valimiste lähenedes ei varjagi mõned saadikud oma sõnavõttude tegelikke sihtmärke: „Tervitan ka vaatajaid seal rõdul ja kõiki neid, kes jälgivad meid internetis ja televiisori sinise ekraani vahendusel“. Sotsiaalmeedia vaimus koostatud küsimuse standardskeem on selline: kõik on Eestis halb, kõik on otsas, rahvas nälgib, inimesed külmuvad surnuks, noored lahkuvad, droonid lendavad, meri kohiseb, lambad määgivad, moslemid ründavad, Venemaa tuleb kohe kallale, Ukrainaga on lõpp, meie valitsuse ajal oli kõik hästi, teie valitsuse ajal on kõik halvasti, te isa on ka suli, olete rumalad, varganäod, eestlaste väljasuretajad, tühistame kõik maksud ja mitmekordistame kõik toetused. Vähe sellest: Eesti parlamendi kõnepuldist kõlab aina sagedamini vene keel, sealhulgas „blatnoi“ žargoon – näiteks „obššak” ehk vargajõukude ühiskassa ja isegi… vene matt. Kas me tõesti tahaksime endale presidendiks inimest, kes lausus oma EV parlamendis tehtud kõnes häbenemata sõna „huinja“? Kusjuures sellega ei tegele ju venekeelsed saadikud, hoopis eestlane ise annab eeskuju.
Siin mõned „argumendid“ riigikogus 16. juunil kõlanud Martin Helme kõnest Jürgen Ligi aadressil: „…täielikult läbi kukkunud, reaalsusest irdunud, verbaalselt tatti pritsiv vanainimene, kes ei saa aru, kes ta on, kus ta on… best before on ammu möödas ja järele on jäänud see karakter “Simpsonite” multifilmist, kelle nimi oli see hull kassimutt, kes lihtsalt rämises ja rämises, ja siis vahepeal tuli paar sõna, mis olid arusaadavad… soga, mida ta suust välja ajab… rahapesu plakatipoiss… oma ametis täielikult läbi kukkunud ja ebaadekvaatseks muutunud vanainimene…“.
Ja see seltskond veel süüdistab Ligit selles, et too ei räägi nendega viisakalt! Sellise Martini retoorika abil tehakse siis meil seadusi – ja mitte ükski arvustaja peavoolumeedias ei pööra tähelepanu sellele, et oponendi läbisõimamine ja alandamine näiteks tema eale apelleerides ei ole pärit eesti kultuuriruumist. Kusjuures Martin Helme on suur Donald Trumpi kummardaja – 80-aastane USA president ajab vahel segamini Armeeniat Albaaniaga, on võitnud Iraani vähemalt 10 korda ja naiivselt kordab „minu hea sõber Vladimir“. Ja olgu mainitud, et Martin Helme enda isa – Mart – on Jürgen Ligist 10 aastat vanem, nii et kasvõi lugupidamisest omaenda isa vastu ei peaks tema juuresolekul kedagi „tatti pritsivaks vanameheks“ sõimama.
Seoses kõige sellega tuleb meelde üks kirjeldus Jack Londoni romaanist „Merehunt“: „Nad vaidlesid tühiste asjade üle, nagu lapsed, ja nende argumendid olid äärmiselt naiivsed. Tegelikult nad ei esitanudki mitte mingeid argumente, vaid piirdusid paljasõnaliste väidete või eitusega. Vastsündinud hülge ujumisoskust või -oskamatust üritasid nad tõestada sellega, et lihtsalt avaldasid oma arvamust sõjakalt ja toetasid seda rünnakutega oma vastase rahvuse, tema terve mõistuse või mineviku vastu. Ma räägin sellest, et näidata nende inimeste vaimset taset, kellega olin sunnitud suhtlema. Intellektuaalselt olid nad lapsed, kuigi täiskasvanud meeste moodi.“
Aga ka Jack Londoni romaani peategelasel kukuks suu lahti, kui ta kuuleks, kuidas meie eakas riigikogulane Ernits, kes vahetab parteisid, nagu CSI lahkaja kindaid, pärib EV parlamendi istungil naisettekandjalt üksikasju teismeliste tütarlaste menstruatsioonitarvete kohta, siis pikalt kirjeldab, kuidas ta sõi uudishimust nädal aega jutti koerakonserve ja võrdleb Tallinnale lähenenud eesti talumeeste traktoreid meie pealinna putši ajal tunginud vene tankidega. Äkki peaksid riigikogulased enne mandaadi saamist vestlema psühholoogiga ja läbima IQ testi?
Kui räägitakse ise ja ei kuulata vastuseid, on tegemist sellise eesti kultuuriruumi jaoks uudse parlamendikultuuri fenomeniga nagu „metsisekuke efekt“: nagu teada, on metsisekukk oma pulmamängu laulu viimase faasi ajal kõige ümbritseva suhtes kurt. Riigikogus on päevi, kui istungile ilmub põhimõtteliselt üksainus fraktsioon (kõik teised kas jätavad selle päeva vahele või on mööda lossi laiali) ja vaagib iseenda algatatud eelnõusid. See näeb välja nii, nagu oli näiteks 21. mai istungil: fraktsiooni ettekandja tutvustab pikalt eelnõud; sama fraktsiooni liikmed esitavad oma ettekandjale palju toetavaid küsimusi; ettekandja kiidab kõiki oma fraktsiooni liikmete esitatud küsimusi kui „väga häid“ ja „ülimalt asjakohaseid“; vastava parlamendikomisjoni juht teatab peaaegu haigutades, et komisjon soovitas fraktsiooni eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata; fraktsiooni liikmed esinevad pikkade kõnedega läbirääkimistes, kus mainitakse tuhandendat korda põrunud eesti riiki, selle lolli valitsust ja koalitsiooni madalat reitingut.
See ühe fraktsiooni avatud koosolek kordub iga nende eelnõu puhul. Lõpphääletusel saavad kõik selle fraktsiooni seaduseelnõud ikka täpselt nii palju hääli, kui selles fraktsioonis liikmeid, vahel isegi vähem. Arutelus, küsimustevoorudes ja läbirääkimistes ei osale mitte ükski teiste opositsioonierakondade saadik, rääkimata veel koalitsioonierakondade saadikutest.
Seaduseelnõude õnnestumine eeldaks põhjalikku tööd teistegi saadikute kaasamiseks ja veenmist nende toetushäälte saamiseks, aga näib, et algatajaid see ei huvitagi – lihtsalt imiteeritakse mingit seadusandlikku tegevust, kuid tulemus on, nagu ikka ja ette teada, null villa, palju kisa, sest esitatakse lootusetuid laest võetud igasuguse katteta projekte, mida mitte ükski teine poliitiline jõud tõsiselt ei võta ja ei viitsi isegi kritiseerida mitte. Fraktsioon aga saab jälle deklareerida, et näete, me erakond on ainus, kes tahtis rahvale head, aga eesti rahvast hävitav koalitsioon rahva heaolu tõstmist ei toetanud. Tegelikkuses ei toetanud mitte keegi, ka opositsioon mitte. Sest kui oleks tõsine kavatsus midagi reaalselt ära teha, siis tuleks ju kõigi teistega mitte riidu kiskuda, vaid läbi rääkida ja veenda neid seaduseelnõu vajalikkuses – see peabki olema tõsiseltvõetava poliitiku töö(oskus).
Aga seni kõik läheb sageli täpselt metsise laulu järgi, mis koosneb ju neljast osast: naksutamine („tlõkat, tlõkat“), sillerdamine, pealöök ja ihumine. Ihumise ajal katavad laienenud veresooned linnu kõrvakanali ja ta ei kuule mitte ühtegi võõrast heli. Põhierinevused selliste rahvaasemike ja metsisekuke vahel seisnevad selles, et säädsetel riigikogu liikmetel algab ihumine kohe laulu alguses ja et lind võib ihumise ajal langeda kiskjate küüsi, samas kui poliitikuid kaitseb saadikupuutumatus.
Peale selle, et lootusetute seaduseelnõude rohkus ja räpakeelne nääklemine riigikogus valmistab Eestile piinlikkust ja viib alla ka ühiskonna kultuuri, viis rahvaasemike kallihinnalise tööaja selline raiskamine olukorrani, kui istungjärgu lõpuks tuli paisata istungitele massiliselt seadusi, mitukümmend ühe päevakorra kohta, ja töötada nii, nagu Nõukogude Liidu tehastes kuu lõpus iga hinnaga plaani täites. Toodeti ikka väga palju praaki.
Varsti tunneme seda jälle omal nahal.
Ivan Makarov
26. juuni 2026