Kolleeg Suurest meediamajast:
„Ivan Makarov on veel ära kustutamata, või siis tõesti Tallinna linnaväravates pea maha raiuda nagu „Verekivi“ filmis Üxküllil raiuti (piltidel). Tõsi, Ivan pole kedagi erinevalt Üxküllist ära tapnud, proovis vaid Eesti Vabariigis tõtt rääkida, mille vastu meie meediajuhid kategooriliselt on.
Vabas ühiskonnas peaks meediajuhtide ülesanne olema just tõe otsimine ja selle avalikkuseni toomine. Kui ajakirjandusjuhid hakkavad tõe rääkimist takistama või suid sulgema, oleme liikunud tsensuuri ja manipulatsiooni suunas. Selline käitumine õõnestab usaldust nii ajakirjanduse kui ka demokraatia vastu. Tõde võib olla ebamugav, kuid selle varjamine on alati ühiskonna jaoks kahjulikum. Nii, et jõudu tööle, seltsimehed. Vahet pole, kas Delfi või ERR või veel midagi. See on kõik süsteemiga nabanööri pidi kokku kasvanud, inimesed vahetuvad nagu pöördlaval, lähevad siia ja sinna, aga süsteem on ju ikka üks ja huvid on ühed, nende endi huvid ja nendega seotud ametnike ja poliitikute huvid, ütleme siis selle välja. Aga keegi vaadaku, kes on viimased 25 aastat Eestis meediat juhtinud, ühed samad inimesed, vahel vahetavad omavahel kohad ja ongi kõik. Ja siis imestatakse, et nagu mingi stagnatsioon on.
Enne 80ndaid olid televisioonijuhtideks ka vaid piip ja anupõld. Miks ma seda räägin? Selleks, et kas kellelegi ei tundu, et meie ajakirjandus elab nende traditsioonide järgi edasi, kus on surematud (ajutiselt) ja eksimatud juhid. Ning kui sa oled selline elav jumal, mudiugi võtab hinge sees mustaks, kui mingi Ivan Lasnamäelt midagi kirjutab. Muidugi on vaja ära keelata ja karistada, ma saan seltsimeestest väga hästi aru! President on meil ka nagu mingi taassündinud Tšernenko, ärkab üles ja läheb vabrikusse töölistega kohtuma näiteks.
Nii ei saagi aru, mis aasta õues on. 1975 või 2025, kuskil on veel 1975 või 1985, Gorbatšov pole veel nende juurde tulnud ega tea, kas üldse tulebki, äkki tuleb kohe Stalin pütini nahas. Saad, aru, minu meelest masendavad tegelased, kirjutagu oma kaebekirju aga edasi, parem väänaku endale need kaebekirjad sinna kus päike ei paista.“
Jutt käib sellest, et ERR üritas mitte lihtsalt tsenseerida, vaid nõudis, et tervenisti kustutataks minu Postimehes ilmunud artikkel „Kas kätte on jõudnud vene tsivilisatsiooni hääbumine?“ Kusjuures ERR-i esindajad üritasid solvata nii mind kui ka Postimehe toimetust.
Tuli mitu kaebekirja ERR-ilt ja ikka ülemustele, ikka ülemustele, ka peatoimetajale isiklikult. Üks Koogi-nimeline tegelane halab, kui rängalt ma olen riigimeediat solvanud, tema kiri oli lisatud minu artikli lõppu, hiljem aga koristati see vulgaarse sõnaseadmise šedööver – soovitan soojalt kõigil, kes looga juba tutvunud, võtta see uuesti lahti ja siis lugeda Meediavalvuri jätku – saab kõhutäie naerda ja jõuluks koju…
Kuigi Postimees koristas ära Koogi koogi, oli mul tema kaebus juba kopeeritud.
Urmet Kook:
„Tänases Postimehes on Ivan Makarovi arvamuslugu, milles ta süüdistab ERR-i ajaloo ümber kirjutamises, tuues põhjenduseks Aljona Suržikova loo „Mul on häbi kirjutada vene keeles“ eemaldamise meie venekeelsest portaalist. Vängeid sõnu ERR-i aadressil Makarovil jagub: „Sõltumatu Eesti riigimeedia järgis Aljona Suržikova juba avaldatud pöördumist kustutades Venemaa eeskuju, kus kõik sõjavastased avaldused kõrvaldatakse.“ „Avalik-õiguslik meedia tühistas seega tuntud inimese märgilise avalduse.“ Jne jne. Tõde on tegelikult see (ja seda kinnitas ka asjaomane ise mulle täna veel üle), et Suržikova ISE palus selle loo eemaldamist, sest sattus räigete rünnakute alla. Tappa lubati nii teda kui ka ta lapsi. Üldiselt me juba ilmunud artikleid maha ei võta, aga saan aru, miks vene portaali toimetus talle vastu tuli. Aga Postimehe kohta ütleb see Makarovi paskvilli kriitikameeleta avaldamine palju. Kuna ajakirjanduseetika koodeksi tundmisega tundub selles toimetuses olevat raskusi, siis punkt 1.4. : „Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.“
Minu vastus Postimehe kolleegidele:
Urmet Kook võib ju halvustada mind, Postimehe toimetust ja nimetada tõde “paskvilliks” ning täiesti legaalset leksikoni “vängeteks sõnadeks”, see on tema maitse ja tase, aga fakt jääb faktiks: jah, ERR järgis siin justnimelt Venemaa eeskuju ja sõjavastane pöördumine kustutati, mis ei ole Eesti Vabariigis levinud praktika; jah, tuntud inimese märgiline avaldus tühistati just riigimeedia poolt, kus see oli avaldatud, kelle poolt siis veel. Sellest, mis põhjustel kustutati Suržikova artikkel, ei ole üldsust teavitatud, kust minagi peaksin seda teadma, otsing andis just selle tulemuse, millele oma artiklis viitasin. Kas Koogi poolt praegu serveeritav variant on ikka sajaprotsendiliselt faktipõhine, ei ole minu asi otsustada – kui Suržikovat ja tema lapsi ähvardati tappa, miks varjati seda üldsuse ja õiguskaitseorganite eest? Kui filmirežissööri pere sai poliitilistel põhjustel tapmisähvardusi, peaks see raudselt olema KaPo rida. Mäletan, et sain Eesti Raadios töötades teiste hulgas ka niivõrd tõsise anonüümse ähvarduse, et viisin selle KaPosse. Mõne aja pärast sealt helistati ja vihjati, et vaadaku ma oma raadiomajas ringi, sest… Siis loobusin edasisest menetlemisest, see peaks kusagil toimikus kirjas olema.
Pronksiööde eel läksin vanas raadiomajas otse-eetrisse saadet tegema, stuudioukse juures peatas mind kolleeg vene uudistest, kelle kõrval seisid veel mingid mulle tundmatud isikud ja nõudis, et ma kirjutaksin alla dozoorlaste avaldusele, mis oli koostatud ühe kunagise tuntud raadiotöötaja poolt ja milles nõuti pronkssõduri teisaldamisest loobumist. Keeldusin alla kirjutamast, kuid nägin, et vähemalt ühe naiskolleegi allkiri seal juba oli. Nii et ERR-is olid tööl ka sellised inimesed, mis ei pane mind jäägitult uskuma Koogi kinnimätsimislugu. Lugegu parem kokku, palju inimesi läks ERR-ist tööle otse Baltnews’i ja Sputnikusse.
Aga tähtis on fakt: sõjavastane avaldus kustutati ERR-i poolt ja see ongi täpne ja moonutamata informatsioon, kõik ülejäänu on lüürika. „Ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon“ aga on paljudes ERR-i saadetes ja lugudes igapäevane nähtus, kui näiteks igale konservatiivile või parempoolsele organisatsioonile poogitakse külge sildid „äärmuslane“ ja „äärmuslik“.
Minu jaoks näiteks jääb lahtiseks küsimus, kas ERR-i näol on ikka tegemist ajakirjandusorganisatsiooni või millegi muuga, mis üritab laotada oma haarmed ka üle vaba meedia.
Ivan Makarov
22. september 2025
ERR kaitseb Vene fašistlikku impeeriumit ja sõda, ning lämmatab vaba meediat
1) ERR kustutas Suržikova loo, mis arvustas Vene impeeriumit ja sõda. Täielikus vaikuses ja avalikkust mitte teavitades põhjustest.
2) Ivan avastas juhtumi ja kirjutas sellest loost ja kustutamisest. Ning lisas karmi kriitikat Kurjuse impeeriumi vastu.
3) Nüüd ERR, selle asemel, et vabandada ja lugu uuesti avaldada või selgitada, miks ei saa avaldada, hoopis asus Ivani lugu keelama.
4) Kokkuvõte. ERR toetab Vene fašismi, lämmatab vaba sõna ja sõjakriitikat. Ja kui sellele tähelepanu pöörata, siis ründab ka Postimeest, kes julges teema avada ja ERRi arvustada.
Kas selline ongi ERR arusaam tõest? Peldikusein, mitte TÕDE.