Katrin Lust on Eesti julgemaid ja siiramaid ajakirjanikke, kes oma selge professionaalse ja moraalse üleolekuga pani ennast vihkama „kolleege“ riigimeediast ja valitsuse poolt doteeritavatest „sõltumatutest“ väljaannetest.
Samas jäi ta sinisilmseks inimeseks, sest küsib täna Postimehes:
„Ma päriselt ka kujutasin ette kogu oma naiivsuses, et ERRis töötavad sõltumatud ajakirjanikud või vähemasti sellised, kes ei hoiata ministrit teise ajakirjaniku eest…“
Aga nad on ju võimurite lakeid, teisiti süsteem ei luba…
Kommentaar kolleegilt Suurest meediamajast:
„See on suur ämblikuvõrk, millest tavalisel eestlasel pole aimugi. Siin riigis on metsik korruptsioon, metsik ringkäendus. Ja tänu sellele, et ajakirjanikud on teatud poliitikute ja parteide käepikendused ning ennast ka ise sellisena tajuvad, elu Eestis on selline, nagu on.
Ma olen ammu rääkinud, et keskmine Eesti ajakirjanik tajub end parteikontorile ja poliitikule alltöövõttu tegeva suhtekorraldajana ning eriti Luige meedia on üles ehitatud riigi rahadele, mida reform ja sotsid neile lahkelt jagavad. Teised seisavad ka peod Reformierakonna poole sirutatult, aga luigendus sõltub sellest täielikult, kuna ajakirjanduse mõttes on see väga impotentne, mida nad teevad.
Aus olekski see nimetada ümber meedialaadseks tooteks.“
02. veebruar 2025
Eksta ole. Vastu vaidlemiseks puudub vähimgi alus.
Luige-meedia riiklik rahastamine on häbematuse tipp. See on valelik, sallimatu, erapoolik, objektiivse kvaliteedi poolest äärmiselt vilets meedia. Ma avan Delfit vaid vahel harva, et lustida inimeste rumalust vaadeldes; et hoida end kursis eesti nn intelligentsi allakäiguga.
Kõik ei ole poliitiliste veendumuste küsimus, maailmas ei ole ainult “arvamused”. On ikka “tõed” ka, on info ka, on seisukohad, mis on loogiliselt koherentsed, ja seisukohad, mis on täis vasturääkivusi, seega väärad.