Paar nädalat tagasi raius EKRE esimees Martin Helme nagu rauda:
„Valimisõigus Eestis peab olema piiratud Eesti kodanikega. Kõik teised ei tohi saada Eestis valida. Kui me otsustame, et ainult kodanike privileeg on valida, siis meil ei ole vaja enam arutada, kas halli passi omanikud või Vene kodanikud või Ukraina või Valgevene või Bangladeshi kodanikud saavad valida. Need kõik hääletavad oma kodumaal ja ei hääleta Eestis.“
Täna aga avaldas erakonna häälekandja loo „Eestis kujundatakse valijaskonda ümber teatud erakondade kasuks ja teiste kahjuks“, kus samuti raiutakse nagu rauda:
„Valimisõiguse äravõtmisel teatud riikide kodanikelt ei ole mitte midagi pistmist Eesti julgeolekuga. Tegemist on täiesti küünilise ja omakasupüüdliku elektoraadi poliitilise ümberkujundamisega teatud erakondade kasuks ja teiste erakondade kahjuks. Jutt käib võimust teatud omavalitsustes – kavandatav samm vähendab kindlasti Keskerakonna šansse nt Tallinnas, kui nad just uutele valijagruppidele ümber ei orienteeru.“
Mõni aeg tagasi kinnitas Martin Helme, et ta ei loe Delfit. Tundub, et ta ei loe ka omaenda Uusi Uudiseid, kus teda ennast kui võõrkodanikelt ja mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmist resoluutselt nõudvat parteiliidrit klassifitseeritakse koos teiste poliitikutega „täiesti küüniliseks ja omakasupüüdlikuks“ valijaskonna ümberjagajaks.
See aga, et EKRE seisab nüüd Keskerakonna huvide eest, on arusaadav: Riigikogu aseesimehe koha sai EKRE endale tänu selliste „eestimeelsete“ inimeste häältele nagu Tšaplõgin ja Jevgrafov ning kasutades Jana Toomi, Mihhail Kõlvarti ja Jaak Madisoni lahkust. Ja on nüüd keskerakonnale tänuvõlgu.
Ja selle eest tuleb EKRE-l maksta veel vähemalt kolm aastat. Õigemini EKRE tüssatud valijal ja reedetud eesti rahvusriigil.
Kuid selline poliitiline kahestumine – ühe suunurgaga räägitakse üht, teise suunurgaga vastupidist – on parimal juhul koomiline. Alles nõuti UU-s eesti lipu mahavõtmist Pikalt Hermannilt ja kõigi kodanike majadelt, nüüd nõutakse valimisõiguse jätmist võõrkodanikele.
Kas läksite tasakesi rahvusriigi reetmise teed, härrad kahe näoga mõisnikud?
Ivan Makarov