Isamaast on isegi kahju. Eesti rahvuslus on läbi ühe räuskava moskoviidistunud erakonna kaotanud igasugused võimuperspektiivid, nüüd aga ka pikemat aega tühipaljaste reitingutabelite esikohta nautinud lahjendatud roosakas rahvuslus on Eestis loovutamas oma positsioone.
Olen korduvalt hoiatanud, et Isamaa põhimõttelage flirt Jedinaja Rossija sõsarparteiga koos selles tegutsevate paadunud estofoobidega lõppeb halvasti ja Isamaa upitab meie Eesti našistid haljale oksale. Minu peale ainult solvuti, aga ega minust ehk üsna passiivsest pealtvaatajast ja täheldajast sõltu Eesti poliitikas toimuvad protsessid.
Kui uskuda küsitlusi, siis Eesti elanikud juba soovivadki endale peaministriks sellist värvikat tegelast nagu Mihhail Kõlvart. Täna aga selgus, et ka erakondade reitingus rebisid ennast Isamaa ette nii keskerakond kui ka SDE. Miks just nüüd?
Jah, Isamaa kolmeaastane sisutu sõnamulin pidigi mingil hetkel inimesi ära tüütama, kuid kaks faktorit olid kindlasti otsustavamad.
Esimene: valijate jultunud petmine Tallinnas ja Tartus – pealinnas kutsuti hääletama Isamaa poolt selleks, et mitte lubada keskerakonda tagasi võimu juurde. Ja astuti keskerakonnaga koalitsiooni. Lisaks kandideeris Urmas Reinsalu linnapeaks ja sokutas enda asemel mehe, keda pole keegi valinud. Tartus aga anti linnapea koht mehele, kes on teinud ülikoolilinnast homopealinna.
Teine: Isamaa võttis EKRE-lt üle riigi valimatu materdamise, millest on paljudel juba kopp ees.
Kui keegi arvab, et sotside tõusmine Isamaa ette teisele kohale on üllatav, siis ärgu olgu nii naiivne: kõik on hästi läbikalkuleeritud. Pangem tähele, et „ootamatult“ SDE-ga liitunud Jonatan Vseviov on meie peavoolumeedia poolt praegu lausa hüsteeriliselt üles haibitatav ja see lainehari tõuseb aina kõrgemale ja on aina vahusem. Tegemist on ebaeetiliselt käituva riigiametnikuga, kes töötades välisministeeriumi kantslerina toetas välisministri poolt väljendatavat Eesti välispoliitikat, samas aga pidas privaatseid läbirääkimisi võimuerakonnaga kaitseministriks saamise asjus ja opositsioonierakonnaga peaministri kandidaadi asjus ning nüüd siis ühtäkki hakkas kritiseerima omaenda ametkonda, lükates nüüd ümber omaenda AK-s öeldud sõnu. Alles oli Vseviov võimalike presidendikandidaatide hulgas, nüüd aga võttis vastu SDE maailmavaate peaministrikandidaadi staatuse eest, kusjuures ühes intervjuus vilksatas äärmiselt ülbe „muidu ei võtaks jutulegi“. Ja see, kuivõrd upitab Vseviovi praegu süvariigi meediaharu ehk peavoolumeedia, on juba diagnoos. Presidendikandidaat, siseministrikandidaat, peaministrikandidaat – no on alles haare või siis kõikesööja menüü. Seitsme ametiga Hunt Kriimsilm või siis äkki hoopis koomik?
Praeguste rohkete esinemiste põhjal jääb mulje, et tegemist on verbaalses mõttes Reinsalu vol. 2-ga ehk sõnaosava kõneisikuga, kes on Urmas Reinsalust paraku veel üldsõnalisem. Vseviovi vastused tulevad nagu kuulipildujast, ta raiub nagu rauda ja on üsna ennasttäis, nagu väike Trump, kuid kui Reinsalu jutus on siiski mingit inimlikku soojust ja emotsioone, siis Vseviov ehmatab mingisuguse tehisintellektile omase kiretusega ja täristab sõnu, nagu mõni Raadio 2 algusaastate DJ. Tema intervjuudest ei saa aru, mida ta soovib või lubab, ta on eestlaste jaoks vähetuntud tegelane ja tema on praegu tõmmatud süvariigi kübarast välja samamoodi, nagu omal ajal tõmmati sealt välja Kersti Kaljulaid: hookus-pookus!
Eestlastest on kahju. Uut tegelast hakati nendele pähe taguma sama raevukalt, nagu haamerdatakse mõttetute raadiojaamade poolt inimestele pähe mingit tüütut popparit. Ja siin on probleem mitte niivõrd Vseviovis, kes võib ju olla omal alal pädev inimene, vaid kellegi nähtamatu poolt programmeeritavas peavoolumeedias, kus inimestele pakutakse läbisegi poliitikat, kõmu ja nilbust.
Ei jõua ära imestada näiteks meie riigimeedia vaimsest tasemest – tänase ETV hommikusaate kolmes uudistepõimikus järjest lõpetas diktor uudiseid sõnadega „Mõnusat ärkamist!“, siis vahetasin kanalit. Huvitav, kellele see üleskutse mõeldud on – nendele, kes magavad? Sest need, kes televiisorit vaatavad ja seda ärkamissoovi kuulevad, ei maga. Ja need, kes magavad, seda ei kuule.
Selles on ka õppetund paljudele ustavatele parteisõduritele – te võite aastakümneid teenida oma erakonda, aga siis võetakse kõrvalt mingi täiesti võõras tegelane, kellest saabki Tallinna linnapea või Eesti peaminister. Seega on karjääritegemise kuldvõtmeke mitte lojaalsus, vaid äraostetavus.
Ivan Makarov
23. oktoober 2026