Kui ma olin noor ja kuulasin Rujat, siis ootasin alati erilise õhinaga kitarrisoolosid. Nüüd, kui ikka veel kuulan neid laule, ootan endiselt seda kordumatut saundi ja vaoshoitud põhjamaist emotsiooni. Minu jaoks algas Ruja alati sealt, kus ühinesid Kitarristi mäng ja Laulja hääl, teisi selliseid ei ole ja ei tule. Asi pole ju mitte sõrmitsemise kiiruses või hääleulatuses.
Jaanus Nõgisto sai täna 70. Võiks ju veel pikemat aega mängida algupärast eesti progressiivrocki, mis oli alati olnud eesti rahvusrock, mida ei ole paraku kõik need tänased silutud folgisugemetega ersatsid. Ruja oli vastupanuliikumine ja Suur Muusika. Oluline osa sellest oli loodud Jaanus Nõgisto poolt või tema poolt mõjutatud.
Raske on analüüsida nähtust, mis on sinust mäekõrguselt üle, seepärast mõistlikum on jääda napisõnaliseks, sest siis tundud ju targemana. Kas see muusika lakkab olemast koos seda loonud ja kuulanud põlvkonnaga? Eestlaste arv Eestis aina langeb ja noored on kujunemas nendele pealesurutud „muusikaformaatide“ mõjul. Kõige valjemalt kõlab nende hääl, kel polegi teist ja ei ole selle raasukesega ka suurt midagi öelda, omapära ja sõnum mõjuvad juba nagu loo digitaalsel tuunimisel juhtunud praak, mingi häiriv error. Kaasaegne meeletööstus on osanud vaktsineerida kuulajaid kõige mõtliku ja mässava vastu, täna loeb eeskätt läikiv pakend, tekstid ja sämplid peavad olema standardsed, muidu ei võeta mängimiseks ka kõige tühisemasse siinsetest sadadest jaamadest. Globaalne muusikaprodutseerimise süsteem on lihvinud meie muusikategelased üheülbaliseks ja kaotas lõpuks nende vastu huvi. Warner Music, Sony Music ja nüüd siis Universal Music Group on Eestist lahkunud. Ilmselt tundsid maailma suurima plaadifirma juhid mingil hetkel huvi selle vastu, mida siis toodab selle Eesti haru, sattunud paari räppari ja mõne iniseja peale ja ei saanud aru, et what…
Paradoksaalne, aga okupatsiooni ajal suutsime me leida lubatud muusikamassi hulgast üles sinna peidetud vaimuteri, olgu siis naabrimehe magnetlindilt, poollegaalsel kontserdil kõlanust või isegi Eesti Raadio keskööprogrammist. Võib-olla aitas kaasa just muusikavoo piiratus. Täna oleme interneti üüratu valiku sisse ära uppumas. Nähtamatud ja eetikast, aususest ning põhiseadusest sõltumatud algoritmid peidavad teatud asju ja suruvad peale seda, mis on ajutine.
Selles ookeanis saavad laveerida ja pärle leida vaid minusugused vanad maarotid, kes veel mäletavad, mida otsida. Erinevalt sellistest raudsetest Ruja meremeestest, nagu maailmameister Tiit Haagma või tema ürituse jätkaja merekaru Jaanus, otsib enamus rahvast sealt midagi sellist, mis on öökimiseni äraleierdatud või loodudki juba äraleierdatuna. Aga 70 pole ju mingi iga. Saab veel seilata maailmamerel ja teha väärismuusikat.
Mida saaksin öelda lõpetuseks sel ilusal lumerohkel talvisel päeval? Ikka tsiteerida suuri. Mäletan, kuidas ühel Kadrioru vastuvõtul hüüdis Jaanus mulle läbi šampuseklaase kummutavate kätevõsa: „Elagu Eesti!“
Elagu Eesti, hea Jaanus!
Ivan Makarov
autori foto
21. jaanuar 2026
Tere, jah, õige muusika lõppes 1992, kui Gunnar Grapsi ka enam ei tahetud, Önneks tuli pshyhhoterror, kes viis õiget punki edasi, enamasti jah, räpparite, inisejate jne. algus, aga maksti. Tänapäeva inisejatel hakkab ka ehk aeg otsa saama,aga, nüüd ju AI, tahtsime ka Lembituga teha 2019 aastal Klooga kultuurimajas head eesti rocki päästa, aga tuli koroona, läks see ka persse. Muidugu enne lepingu sõlmimist küsiti ka, et, mis muusikat tegema hakkate, vastus oli, head rokki, ilma räpita, blää,blää, käis, aga lõpuks koos lastega, pidime räpiga nõustuma. Vennaskond pole ka enam see, mis ta oli, aga vähemalt muusikaks saab veel nimetada. Aga jah, head muusikat leiab vanadel headel kassettidel, vinüülil, jne, eurovision ka perses, alates sellest saadik, kui oma riigi keeles kaotati normid. EEsti laul, puha võõrkeelsed, migrandid, paneksin hoopis, liberastide, globalistide inisejate konkursiks. Önneks on youtub, kust saan kuulata oma lemmikuid ja vahel võtan ka kidra kätte, ehk oskan paremini, deep peopelsit, led zeppelini, ggg. jne
p