Kolleeg Suurest meediamajast:
“Praegu rohked rääkivad pead kõnelevad, et mida on oodata uuest presidendist Ülle Madisest. See on umbes sama kui üllatuda iga aasta, et Eestis sajab lund, läheb nii kui nii ühte moodi, nagu peab. Ülle Madisest ei saa tulla midagi head, kui tema ametiaeg algab juba pettusega. Reformierakond käis temaga juba kevadel kohtumas ning Eesti president lepiti kokku Tallinna kesklinna kohvikunurgas juba ammu, samas ülejäänud Eesti kodanikele loobiti prügi silma, paisati püünele uusi ja uusi kandidaate Eesti riigi lõpututest ametnike leegionitest. Eestlasi on jälle petetud. Mis näoga saab Ülle Madise selle palagani kaasa teha? Aga, noh, eks see räägib tema moraalist ja väärtustest,
mida palgalised klaköörid praegu taevaavarustesse upitavad.
Eesti vajaks presidenti, aga see ei saa olla määratud poliitikute poolt preemiaks ametnike ridadest, nii head presidenti ei sünni. Kes on hea president rahva meelest? Selline oli Meri, kes kutsus üle käte läinud ülbeid ja täissöönud ametnikke korrale, paljud peavad heaks ka
Rüütlit, aga siin paistab mängivat rolli see, et Rüütel oli nii kaua juba nõukaajal kuskil eesotsas, et paljudele tundus, et see on hea juht. Inimesed tahavad kaitset omavolitsevate ja kõikelubatavuse tunde all kannatavate Eesti ametnike eest, keda on kümneid tuhandeid. Ja
seda kaitset ei saa tulla ametnikult, kes on määratud teiste ametnike poolt, olgugi valitavad. Selleks on vaja, et Eestis valiks presidenti rahvas, nagu on inimestele aastaid poliitikute poolt lubatud. Jah, siis hakkab soig peale, et Hannes Võrno või Farmi Gabriel saaks presidendiks. Ja siis – kas see on hullem kui Kaljulaid? Halvemal juhul samaväärne. Muudatus ei pruugi olla negatiivne, võib ka olla positiivne. Presidendivalimistele tuleb anda päris konkurents:
kandidaadid varakult avalikkuse ette, kohustuslikud debatid ja selged voorud, mille lõpus saab keegi valitud. Kui riigikogu ja valimiskogu sellega hakkama ei saa – aga ei saa enam ammu – peabki otsustusõigus minema rahvale, mitte jääma parteijuhtide tagatubadesse, kus valimine on nõukogude stiilis määramine. See pole keeruline, kõik on lihtne: kandidaadi ülesseadmiseks oleks vaja näiteks 10 000 valimisõigusliku kodaniku allkirja, siis debatid ning kui ükski kandidaat ei saa esimeses valimisvoorus üle poole häältest, lähevad kaks enim hääli
saanud kandidaati teise vooru, mille võitja saab presidendiks. Minu meelest lihtne.“
12. oktoober 2026