Viimasel ajal on kõneaineks saanud Sergei Maasini kontsertide tühistamine Tallinnas ja seejärel Maardus. Asjal on kaks külge – poliitiline ja inimlik. Lühidalt mõlemast.
Kõigepealt siis poliitiline. Sergei toetajad venekeelses ruumis süüdistasid esinemiste ärajätmises riiki, mis on küll „vene maailma“ puhul harjumuspärane – olgu see libe munitsipaaltee, ebaõnn isiklikus elus, kõhuvalu või halb ilm, süüdi on ikka eesti riik. Samas ei tühistanud Maasini kontserte mitte riik, vaid Tallinna ja Maardu linnavõimud. Mõlemas linnas on võimul keskerakond, pealinnas koos oma puudli ja ajutise nukulinnapeaga, keda pole mitte keegi valinud. Nii et Sergei ja tema austajad tänagu keskerakonda, mis teatavasti väljendab ja teostab oma venekeelsete valijate tahet ja kaitseb nende huve. Näiteks sel moel, et kesikla ladvik Toomist Kõlvartini halvustas Rannarootsi Lihatööstust ja õõnestas nende äri. Et ärge sööge nende liha, jäägu teile jonn ja viha.
Nüüd inimlikust küljest. Kõigepealt nentigem, et Sergei Maasin oli pikemat aega keskerakonna liige ja tegi oma erakonnale head reklaami nii lavadel kui ka televisioonis. See on selline kutseliste poliitikute omapära – igasuguse tänutunde puudumine. Teisalt on Sergei estraadiveteran, et mitte öelda eakas laulja. Ta on säilitanud särtsu, energiat ja hea noorusliku hääle, loodetavasti jagub talle seda veel aastateks, kuid sellel eluetapil on iga esinemine lauljale äärmiselt oluline. Seega kontsertide tühistamine oli inimlikust aspektist üsna julm ja selleks peaks olema tõesti väga mõjuv põhjus. Kas konkreetses Maasini kavas oli midagi ebasündsat, vägivalda ja sõda õhutavat või eestivaenulikku? Ma ei ole Sergei kavaga kursis, aga ärajätmist ei ole sellega küll põhjendatud. On räägitud pigem Maasini osalemisest Venemaa riigitelevisiooni propagandasaates (iga vene TV saade on täna ideologiseeritud propagandasaade), aga minu teada on ta saates lihtsalt laulnud ja ei olnud selles sõjardite osalemisest teadlik. Mõned teised eesti lauljad on samuti esinenud sõjaaegse sanktsioonialuse Venemaa riigitelevisiooni saadetes, aga nende osalemisele vaadatakse meil läbi sõrmede. Üks meil tüütuseni ülepromotud laulja sai isiklikult Medvedevi käest verise FSB ordeni ja pole sellest seni lahti öelnud. Ja üleüldse ei ole Sergei mingi nilbekivit. Sergei Maasin on muusik.
Meedias tsiteeritakse Maasini arvamusi Ukraina sõja kohta – kui nad on tõesed, siis mina neid heaks ei kiida. Kuid riigikogus on saadikuid, kes väidavad, et eesti lipu koht ei ole Pikal Hermannil ja et Eesti tehaste süütamised olevat Eesti eriteenistuste kätetöö, need riigikogujad nõuavad parlamendi kõnetoolis Ukraina abistamise lõpetamist – ja saavad ikka oma hiigelpalka ja kuluhüvitisi, varastavad grupiviisiliselt bensiini, neid pugejalikult eksponeerivad ja kutsuvad saadetesse Eesti suurimad meediamajad. Aga Maasinile väänatakse ikka täiega. Narva volikogu hiljutine esimees on pikemat aega olnud keskerakondlane, kes on nimetanud eestlasi fašistideks ja praegugi iga jumala päev mõnitab oma saadetes Ukrainat ja Eestit, õigustades agressorriiki Venemaad. Nüüd kavatseb ta luua uue erakonna ja läheb riigikogu valimistele. Eesti meedial ja üldsusel on aga ka tema puhul saba jalgade vahel, see-eest elatakse ennast välja romantilisi estraadilaule esitava eaka mehe peal.
Muusikaline tühikargaja Dieter Bohlen, kes on korduvalt maha teinud genotsiidi teostava agressorriigi vastu suunatud sanktsioone ja Ukrainale osutatavat abi, väitnud, et Ukraina (kes on agressiooni ohver) võit sõjas oleks äärmiselt halb asjade kulg, on tekitanud suurt avalikkuse nördimust nii Saksamaal kui ka Eestis. Nagu kirjutasid ka eesti lehed, kordab Bohlen Vene propaganda jutupunkte ja tema üleskutsed rahule Ukraina alistumise hinnaga õigustavad agressiooni ja eitavad ohtu Euroopa julgeolekule. Ja selline muusikaliselt ammu mandunud poppar käib Eestis nagu oma tagahoovis, kasseerides siin kopsakaid honorare ja levitades Kremli küüneviha. Selle aasta juunis käis ta meie Retrobestil, kuigi tema avaldused tekitasid Eestis skandaali. Festivali korraldaja Monster Music OÜ esindaja Tanel Samm mõistis sõja toetamise hukka ja märkis, et artistilt oodatakse olukorra selgitamist, kuid lepinguliste kohustuste tõttu pääses Bohlen siiski lavale.
Nii et lepingulised kohustused Bohleni ees on pühad, Maasini ees mitte. Ma ei oska midagi öelda Sergei Maasini ärajäetud kontsertide puudustest ega voorustest, kuid sellised topeltstandardid ajavad südame pahaks. See oleks nagu ehtveneliku põhimõtte „peksa omi et võõrad kardaksid“ teostamine pühal eesti pinnal. Meie juhul võõrad kartma küll ei löö, omad aga võõrastuvad.
Ja veel inimlikust küljest: olen aastaid tundnud Sergeid ja teinud temaga ka loomingulist koostööd (ta esitas Eesti Raadios hiilgavalt minu paroodiasarja Santa Barbara seriaalist, oli sage saatekülaline ja tema vene- ja eestikeelsed laulud kõlasid samuti eetris üsna tihti), ja tol ajal oli ta küll igati eestimeelne inimene. Miks muidu toetas teda kõvasti Margus Lepa ehk eesti rahva Kiir ise. Kord jäin ma jubeda ilma tõttu oma Žiguliga hätta ja Sergei Maasin, suurepärane mehhaanik, aitas mind. Tuntud laulja jättis oma tähtsad asjad pooleli ja tuli appi, oma käsi õlis määrima.
Aga mul on selline tunne, et meie poliitiline mülgas ja alatu peavoolumeedia muutusidki inimesi valikuliselt tühistavaks jõuks – ju on see mõnus tunne, kui moraalsed kääbused saavad tühistada neid, kes on nendest nii füüsiliselt kui ka vaimselt suuremad ja andekamad. On selline aeg, et mingid kelomehed tühistavad ühe sõrmenipsuga tõnismägesid ja tunglaleelod on vanast peast õnnega koos, kui saavad ühele lavale filmist „Mägedel on silmad“ tuttava näotüübiga klatšimooriga.
Leidsite ka Eesti vaenlase – Sergei Maasini, kes on välja andnud seitse (!) eestikeelset heliplaati.
Ivan Makarov
21. november 2026

