MEEDIAVALVUR: erikroosed peaksid praegu töötukassa ust kraapima

Hea kolleeg Suurest meediamajast:

„Lugesin su lugu ERR-i juhtide uusaastakingist vaatajatele ja oma rahastajatele. Väga imelik, selle arutamise kõrgpunkt saabus praktiliselt kahe nädala pärast, kui asi eetris oli, siis ilmus laviin kaitsekõnesid ja, noh, kusagil lubati serva pealt ka kriitikat teha. Üldiselt kordus jälle see, mis ka varem – need, kes julgevad midagi kobiseda, kuulutati tagurlasteks, madalalaubalisteks ja sõnavabaduse ründajateks. See on selline vana tehnika, mida meedias kasutatakse: jäetakse mulje, et need, kes pole rahul, on tohutus vähemuses, nii hakkab ka osa tegelikkust enamusest kahtlema, kas ikka tasub suud paotada.

Ja enamus istub vait, sest kardab, et kui julgeb midagi öelda, siis annabki ennast üles kui harimatut ja taandarenenud matsi. Kunagi tehti nii NO-teatriga, mis oli kaunis keskpärane, kuid millele jagati heldelt raha, tehti svetagrigorjevatega ja muude kultuuribroileritega, mis meil tippkunstiks kuulutatakse. See on nagu keisri uued rõivad: nad võivad su ees istuda räpastes trussikutes, aga sind veendakse selles, et tegelikult on neil rõivaks šikk Chanel ja viimane Pariisi mood.

Tegelikkuses oli see nn dragshow, andetu ja küündimatu, meenutas mingit kooliklassiõhtu isetegevust, ainult et rõvedat. Ajalooliselt on kleitides mehed ju ka teatrilavadel ja filmilinal palju head korda saatnud, kuid see ei olnud selgelt see juhtum. Suvel Pariisis sai papa smurf ja habemega naised kõvasti kriitikat, aga ka selles oli esteetika olemas, – kuid see, mida pakuti Eesti vaatajale, oli lihtsalt andetuse ja intellektidefitsiidi manifestatsioon.

Seda loeti veel suureks võiduks, et see proua Malle Pärna ja Varro ähmi täis ajas, aga olgem ausad – kas on mõtet teha terveid telesaateid vaid selle mõttega, et paari inimest pahandada ning neilt mingi negatiivne reaktsioon välja pigistada? Ei ole, see on raiskamine. Ja veel tahan ma öelda seda, et kui mõne lääne avalikõigusliku kanali ekraanidel tatsaks praimtaimil ringi inimvänt, siis kraabiksid sealsed erikroosed juba töötukassa ust. Üldiselt hoiduvad avalik-õiguslikud kanalid kõigest, mida võiks pidada vulgaarseks või sobimatuks peamisele publikule.

Sisu sobivust pidanuks hindama toimetajad, võttes arvesse nii eetilisi kui ka kultuurilisi tegureid, ja kui nad oma tööga hakkama ei saa – juhid ja toimetajad – siis loogiline oleks pärast eetrit öelda bai-bai! Aga Eesti on selles mõttes “must auk”, nii et kui oled õige inimese sõber, joomakaaslane, sugulane või armuke, võid olla nii ebaprofessionaalne ja tööle sobimatu kui tahes, sind hoitakse sellel töökohal Jeesuse uue tulemiseni vähemalt.

Ja järgmisel aastal võib jõuluajal inimestele näiteks ERR-is näidata onaneerimise maailmameistrivõistlusi või vabariigi aastapäeval taaselustada kunstiprojekti, kus von krahli teater toppis ühele eesti näitlejale eesti lipu tagumikku. Kui on vaja vabatahtlikke selleks performance’ks, siis toppigu need ERR-i juhtidele ja tõmmatagu sealt pimedast suure pidulikkusega välja.“

14. jaanuar 2025

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga