„…ja kui on vaja valida ja valik on raske,
siis me valime puidust ülikonnad…“
Vladimir Võssotski
Iga EV kodaniku elus saabub hetk, mil ta peab loovutama oma hääle kellegi kasuks. Viimasel ajal on eriti populaarne hoiak, mille kohaselt ei minda valima, kuna ei soovita osaleda vastiku homosid, mugavuspagulasi ja rikkureid poputava võimu valimistes.
See meenutab aga oma pea liiva sisse pistnud jaanalindu, kes arvab, et ta on nüüd pääsenud karmist reaalsusest, kellele aga on kõigil nendel, keda ta kardab ja jälestab, eriti mugav, nagu öeldakse, taha keerata. Ja ta lausa kerjab oma kutsuva poosiga sellist õnne. Terve kodanikkond vastutab riigis toimuva eest – oleme ühes, Eesti puhul veel eriti tillukeses paadis, ja kui üks selles viibivatest inimestest keeldub sõudmast või ämbriga paadist vett välja viskamast, ei pääse ta üksi õnnetusest ja võib uppuda koos kõigi teistega. Mittehääletajad on moraalses mõõtmes samasugused reeturid, nagu need, kes hääletavad korruptsionääride, lollide, riigireeturite ja muude putinistide poolt. Nagu öeldud, toimuvad kõik maailma koledused ükskõiksete vaikival nõusolekul.
Loomulikult olen isiklikult mina raske valiku ees, kuna kõik poliitilised erakonnad on suuremal või vähemal määral oma valijaid tüssanud. Seega pean valima isikut, mitte parteid, kuna igas Eesti erakonnas leidub ausaid ja võimekaid inimesi.
Ma pole mitte kunagi hääletanud keskerakonna poolt ja ei kavatse seda teha. Meie poliitiline eliit võib küll upitada kolmekordsesse kriminaalerakonda SDE-st üle jooksnud intellektuaalse omandi varast (plagiaat) parlamendi korruptsioonivastase komisjoni esimehe kohale, aga minu arvates ei ole see isegi must huumor mitte – see on täiesti haige ja jultunud ilkumine inimeste terve mõistuse üle, õiglustundest rääkimata. Kui eestlased tahavad endale Seligeri kogemusega peaministrit, siis nad teda lõpuks ka saavad. Aastakümneid minu rahadega „vene maailma“ bessedineid nuumanud, Jedinaja Rossija rakuke olnud ja venelasi pronksiööle ässitanud partei määrib lõplikult oma olemusega ära igaühe, kes selle sisse astub.
Parempoolsetest on mulle sümpaatne Marti Aavik, keda tundsin ajast, kui ta oli veel Postimehe peatoimetaja (kui Postimees oli veel sõltumatu väljaanne). Eestimeelne ja arukas inimene.
Isamaast usaldan Riina Solmanit, Henn Põlluaasa ja… Urmas Reinsalu. Riina Solmanit selle eest, et tal on süda õiges kohas ja ka tema hea töö eest rahvastikuministrina hirmuärataval koroonaajal, Henn Põlluaasa tema vankumatu isamaalisuse ja omapäisuse eest EKRE ajal, Urmas Reinsalu aga tema välisministri töö ajast. See, et Reinsalu ajas pada Tallinna linnapeaks kandideerimise asjus ja tõi pealinnas võimule keskerakonna, oli muidugi suur pettumus, aga see ei nulli ära tema poolt tehtut.
Reformierakonnast on Eesti ajaloo maailma kõige mõjukama inimese Kaja Kallase poolt hääletada enam ei saa, pronkssõduri probleemi lahendada julgenud Andrus Ansip ka ei kandideeri, nagu ka Liina Kersna, kuid Kristen Michal vaatamata tema osaks langenud kohutavale materdamisele on jäänud tasakaalukaks ja mõistlikuks juhiks. Jürgen Ligi on pädev ja põnev persoon, kes räägib asjadest nii, nagu õigeks peab, ja kellele omistatav arrogantsus on vaid hale vari sellest kurjast räuskamisest, mis kõlab nende suust, kes teda pidevalt ähvardavad ja ründavad. Muide, tema kokkuhoiusoovitus – osta pesemata kartuleid – on hea ja ma järgin seda. Ainult idioot võib solvuda hea nõu peale, nii et omalt poolt soovitan mitte tellida koju sööke migratsioonipumbalt, vaid saada üle laiskusest ja minna lähedalasuvasse poodi. Ja kui ikkagi tellite koju, makstes rämpstoidu eest mitmekordselt ja soodustades sisserännet, siis ei ole vaja samal ajal kiunuda käibemaksu ja elukalliduse teemal, nii haledaks ei tasu ennast ka teha.
EKRE-st pole mul seni tulnud pettuda ehk Urmas Reitelmannist, iga kell hääletaksin ka Mart Kallase poolt, kes oli minu ajal väga tubli fraktsiooni esimees ja ka hea saatejuht.
Nüüd Eesti 200-st: hea kolleeg Vikerraadio ajast Lauri Hussar on suutnud välja tõmmata riigikogu ikka päris surnud seisust, kui meie parlamendi töö oli ohtlikult halvatud, ja temaga koos ühes raadiosaates töötamine tõestas mulle, et tegemist on targa ja eestimeelse inimesega, raadioajakirjanikuna oli ta absoluutne proff ja veel ka hea kolleeg, mis ei ole selles valdkonnas igapäevane nähtus. Igor Taro on praegust olukorda arvesse võttes igati arukas siseminister. On levinud arusaam, et Eesti 200 ülimadal reiting on tingitud Lehtme kaasusest, mis ei vasta tõele – eestlased ju tolereerivad keskerakonda, kes on tunnistatud Eesti kohtute poolt kolmekordseks kriminaalerakonnaks (kokku siis üheksa süüdimõistvat kohtuotsust) ja on kulutanud miljoneid meie maksumaksjate raha kremlimeelsele propagandale. Ei, Eesti 200 on nõnda mudas hoopis selle pärast, mida saadab eesti koolide ja eesti laste kallal korda erakonna esimehest haridusminister Kristina Kallas. Inimestele on alateadvusesse raiutud tema sõnad selle kohta, et eestlastele täiesti piisab, kui nendele jätta kandled ja pastlad. Ja Eesti 200 pealik seda programmi ka järjekindlalt täidab.
Sotsid näitasid ennast süüdiva poliitilise jõuna siis, kui nad keeldusid kukutamast valitsust nõnda äreval ajal vaid mõni kuu enne korralisi valimisi, kuna ei olnud ju pakutud mitte mingit plaani ega alternatiivi. Sest parem juba halb valitsus, kui populistlike kisakõride tekitatud kaos. Aga mitte ühtegi nime, kelle poolt võiks SDE-s hääletada, praegu meelde küll ei tule – sõnaosav Lauri Läänemets annab küll kogu sellele punaste kambale kaubandusliku välimuse, kuid mingi kõrvadest kaabust tõmmatud kantslerist latatara, kes on lühikese aja jooksul kord presidendi-, kord kaitseministri-, kord peaministrikandidaat, välistab hääle andmist sellele erakonnale, kuna punakoomikute surumine Eesti rooli juurde kahjustaks fataalselt meie rahvusriiki.
Kuidas aga lahendada seda probleemi, et hääletades ühe väärika inimese poolt hääletad sa ühtlasi ka tema ebameeldiva erakonna poolt, mina ei tea. Peab veel mõtlema ja natuke aega selleks ju on.
Ivan Makarov
29. oktoober 2026