Aitäh, sõbrad, toetavate sõnade eest! Leidus muidugi ka lugejaid, kes sooviksid, et ma lakkaksin olema ajakirjanik ja lõpetaksin lugude avaldamise. Meediavalvur.ee kommentaariumis ilmus üks eriline palve, millele ma ka vastasin:
Stepanovich:
„Palun ärge jätkake seda sisüfose tööd. Te olete osutunud reeturiks ja sõimate siin ainult aatemehi. Erinevalt teist ei ole Vooglaid ja Järvi värvi vahetanud vastavalt vajadusele.“
Meediavalvur:
„Vooglaid ja Järvi ei ole värvi vahetanud? Nende juhitud Objektiivis avaldatud ettepanek koristada sinimustvalge Pika Hermanni tornist ja viia kõik sinimustvalged pööningutele räägib just konkreetsest värvivahetusest ja riigireetmisest. Vooglaid ja aateline inimene? Ta on valetanud minu kohta EKRE juhtkonnale, see on fraktsioonis ja ka tema enda pool tunnistatud fakt. Vooglaid levitas ka minu tervise kohta pahatahtlikke väljamõeldisi. Kas aatemees teeks nii? Ei teeks. Kas lihtsalt õige mees teeks nii? Ei teeks. Reetmisest: EKRE ladvik läks pooleks, kumba poole ma siis “reetsin”? Ma tulin erakonda siis, kui fraktsioonis olid Henn Põlluaas ja Leo Kunnas. Neid ma küll ei reetnud. Ja teie väljend “vastavalt vajadusele” – mis vajadusele? Kui läksin nõuniku koha pealt minema, jäin ma ilma nirust, aga ikkagi palgast. Kas inimesel on praegusel ajal vajadus legaalsest rahast loobuda? Kas ma läksin kuhugi vastasleeri või siis mingisugusele tulusamale kohale? Ei läinud. Vastan teile ainult sellepärast, et teie seekordne kommentaar on vaoshoitult ebasõbralik, reeglina te solvate ja valetate, nii et mõned teie varasemad kommentaarid pidingi eemaldama. Ma ju hoiatasin, et sõim ja valetamine läbi ei lähe.“
Sellised lood siis. Isegi sellest, et FB peidab hoolikalt mu lugusid, mis ei riku mitte ühtegi ei kogu- ega ühiskonnareeglit, tundub mõnele vähe. Kuid hea, et sain vastata inimese ähmasele ettekujutusele sellest, miks ja mida ma teen.
Nüüd aga minu hea sõbra, Suure meediamaja ajakirjaniku vastukaja eilsele EOK-i ja Kersti Kaljulaidi teemalisele loole. No näete, inimesel on päevas sajad tuhanded lugejad ja korralik palk, aga tähtsa osa oma tunnetest ja vaadetest ei saa ta oma nime all ikka avaldada. Ja teeb seda siin, tasuta, väiksele auditooriumile, missioonitundest. Mina olen aga see õnnelik, kes saab rääkida otse, otsekohe ja oma nime all.
„Vanja, loen lugu EOK presidendivalimiste kohta ja see on rabav. Kui ma raadiost seda uudist kuulsin, et Kaljulaid kandideerib, siis ma mõtlesin, et annaks jumal, et ta ei saaks. Presidendiks ta sai vaid juhuse läbi, sest teised kas ei tahtnud või siis Jüri Luike ei tahtnud jälle Reform. Ning et selle asjaga rahu saada, siis võeti ja pandi Eestile presidendiks hall ning võrdlemisi tundmatu ametnikust hiireke (jah, ta ise proovis enne seda ka pildile trügida, ma mäletan seda, aga laiale enamusele oli ta tundmatu), kes aga ise otsustas väga lühikese aja jooksul, mis Kadriorus veetis, et tema näol on tegu maailmatasemel poliitiku ja Eesti ajaloo suurkujuga.
No siin annavad sellise tulemuse ka Eesti väga rikkalikud tallalakkumise traditsioonid, mis ulatuvad mõisaaega ja mis on vaat et sama kaugele arenenud kui Kesk-Aasia maades. Kuigi Kadriorgu pandi ta selleks, et ta kedagi meie poliitikutest ei segaks. Aga seal ta muutus kohe pööraseks ja saatis korda palju piinlikku. Sest arvas, et presidendi töö on kõigile jagada oma nõuandeid ja õpetada, kuidas peab.
Meediale ta meil meeldis, sest kontorihiir Kersti on vaimselt samal tasemel kui see plankton, mis on meediamajadesse kogunenud ja mis peab ka oma kohustuseks kõiki õpetada ning nõuandeid jagada. Ilmselt kui Kersti saab EOK presidendiks (ptüi, ptüi, ptüi), siis näeb ta oma püha kohustusena seda, et õpetab meie suusatajaid õigesti klassikat sõitma, kümnevõistlejatele teibahüppe tehnikat ja peale selle peab sütitavaid kõnesid kliimasoojenemise ja soolise ebavõrdsuse mõjudest tippspordile. Oodata on midagi sellist.
See tegelane oleks nagu Hruštšovi NSV Liidust välja karanud, aga 2024. aastal pole enam popp maisi külvamine ja lehmade tilgatuks lüpsmine, vaid hoopis teised teemad, ja nendega Kersti väga jõuliselt ka tegeleb.
Minule meenutab ta oma jutu ja olemisega Arnold Rüütli 2.0 versiooni. Ka mingi parteiline funktsionär, võrdlemisi kõva peaga, aga igavesti võimu juures.
Kerstil dressipluus, mugav ja soe, jalad sätivad, et astuda toredalt: „Söö veganit, ja nii sa elad kauem, laste kasvatamine – see on kunst, mu sõber!“ Aga kui kliima soojeneb ja valus on see, kurbus südames, kurjust nähes tee, transgenderid nutavad, neid kiusatakse, Kerstil mure – miks armastus ei kesta?
Foto peal on mokk töllakil, naeratus peidus, tuli on ikka silmis. Aga presidendiks olla, see on ju võlu, nõuandeid jagada, kui tunda tuleb muret. „Kuidas rooli keerata, kuidas elu elada, nõuandeid jagan, et võrdsust leida. Kallistan kõiki, kes on erinevad, olgu maailm parem, olgu sotsialism elav!“ Nii kerib Kersti, iga kord nõu andes, unustades tõde, mis sügaval peidus. Tema soov on lihtne, kõik kokku tuua, armastus, võrdsus– see on uus utoopia!
Ja lõppu üks pikk ja üle Vabaduse platsi kaikuv “hurrraaaa!” Ja hurraa on kolmekordne nagu Nõukogude ajal.
Selline see meie eesti elu on…“
Kaljulaid oli Isamaaliidu liige 2001–2004 (enne euronomenklatuuri suundumist). Vikipeedia ütleb: “2011. aasta sügisel nimetas Juhan Parts Kersti Kaljulaidi ühe võimaliku Mart Laari mantlipärijana Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe kohale.”
Kui palju oli Isamaas selle loomise ajal aatemehi: aga kui palju oli ka karjeriste ja uue aja nomenklatuurlasi. Nii mõnigi kasutas lihtsalt ära seda, et polnud komsomoli astunud (mõni vägitegu: minu isa ka ei astunud!), aga “parteiikka” polnud aastal 1988 veel jõudnudki.
„Kommarid ahju!“ oli Indrek Tarandi (omal ajal selgelt Isamaa seltskonnale lähedane tegelane) loosung aastal 2005. Nii et ENSV tühised nomenklatuurlased ahju, aga vaatame, kellega koos Tarand Europarlamendis roheliste fraktsioonis istus (“ajas Eesti asja”)? Saksa roheliste tuumiku moodustasid 70ndate maoistlikud tudengiradikaalid. Tarandi kaassvõitlejate hulgast võiks mainida Reinhard Bütikoferit (Saksa roheline), kes oma pikka karjääri alustas maoistlikus miniparteis Kommunistischer Bund Westdeutschland. Lisaks „Suurele tüürimehele“ austas too sekt isegi Pol Poti „Demokraatlikku Kampucheat“.
Veel oli Tarandi kaasvõitlejate seas Heide Rühle: 1970ndastel alustas Rühle konkureerivas parteikeses Kommunistischer Arbeiterbund Deutschlands, enne kui ta (taibates selliste maailmaparandajate sektide perspektiivitust valimistel) astus 1984 roheliste ridadesse. Peavoolumeedia miskipärast ei tundnud 2009 ja järgnevatel aastatel vähimatki huvi selliste “pisiasjade” vastu.
Palju isamaalasi muidugi pole oma põhimõtteid reetnud, aga ega nad lääne kultuurimarksismi ohtu ka ei adu või siis eelistavad ignoreerida. Sümpaatne erand on siin Lauri Vahtre, kes täpselt nii nagu ta oli vana marksismi vastu, on võtnud küllalt sõna ka kultuurimarksismi alias postmodernse marksismi vastu. Peavoolus avaldab viimastel aastatel väga harva – ja kes teda kuuldagi võtaks?
Teismelise tüdruku kombel (antud juhul küll vaid “karjääri-“) enesetapuga ähvardamine, et saada siis toetusavalduste näol piisavalt stiimulit edasi ole(skle)miseks, pole kindlasti tervislik. Samuti, kui käis veel suur lahing suveolümpia avatseremoonia üle, avaldas autor arvamust, et kvaliteetsed inimesed peletatakse VVde hookus-pookuse poolt EKREst eemale, ning partei inimkapital halveneb seeläbi. “What’s good for the goose is good for the gander”—kui ainult kvaliteetsete inimeste arvamus loeb, siis miks toetusavalduste üle kohe nii õnnelik olla? Kas autor saab kindel olla, et need tulevad ainult kvaliteetselt inimmaterjalilt? Äkki soovivad ainult igasugused poetagused, et autor jätkaks?
Äkki soovivad nemadki, kas ma siis peaksin seda soovi nendele pahaks panema?