Alar Karise presidendiks mittekandideerimise otsus oli serveeritud eesti rahvale toreda kingitusena Võidupühaks ja Jaanipäevaks. Ta on näidanud ennast üsna laisa riigipeana, kes on jätnud kahel korral väljakuulutamata Moskva genotsiidipatriarhaadi otsest võimu Eestis piirava seaduse, tekitanud Eestile välispoliitilist piinlikkust oma Putini ees lömitavate avaldustega Kasahstanis ja ka hiljem (Karise teguviisi ees pidi patuoinana vastutama staažikas Eesti diplomaat), kuulutanud, et on täiskasvanuks saanud ja kinnitanud, et on võitnud kõik oma valimised (p.residendi määramine erakondade vahelise sobingu teel riigikogus ilma vastukandidaadita on paroodia, mitte valimised – I.M.), istus riigikaitse kõrgeima juhina kusagil redus ühiskonda ehmatanud Auvere-droonikriisi ajal ja pikalt hämas oma tagasikandideerimise teemal, pannes piinlikusse olukorda teda kahe käega toetanud Isamaad.
Kes lõikas Karise loobumisest kõige rohkem kasu? Siin ta on: suurimad Eesti meediaväljaanded vaatavad juba pikemat aega suhu keskerakonna esimehele Mihhail Kõlvartile, kes ei ole meie erakondade liidrite hulgas kõige teravam pliiats, aga lausub oma ükskõik kui õigeid või jaburaid mõtteteri niivõrd läbimatu näoga, et need orjamentaliteediga eestlased, kes on valmis tunnistama teda oma peaministriks, ainult ahhetavad: et issand, kui tark riigimees!
Täna ajas see eriti naerma, kui Kesknädala kiiluvees ERR ja selle DNA-st ärasolgitud „sõltumatud“ väljaanded hakkasid kõik võidu tsiteerima Kõlvarti sõnu, et Karise loobumine olevat valitsusliidu poliitiliste intriigide tagajärg ja et nad „tõrjusid rahva seas laialdaselt tunnustatud presidendi“. See on tegelikult niivõrd rumal ja sisutühi avaldus, et hoia ja keela, aga meie peavoolumeedia asub ju samal intellektuaalsuse pulgal. Kirjatsurad toksisid oma läpakate võidunud klahvid sodiks: Kõlvart ütles, Kõlvart ütles… Aga kas Kõlvart siis ei öelnud, ei ka Karist nurka pannud riigikohus punus intriige? Ei öelnud? Olge valmis, sest äkki ütleb ja siis saate momentaanselt oma villis pihkudega aplodeerima hakata. Pole ime, et sellises ühiskonnas viljeletakse isegi orjapidamist.
Kõlvart ilmselt usub, et rahva poolt riigikokku valitud eesti poliitilised erakonnad ei tohigi arutada ja vajaduse korral ka arvustada nende endi poolt riigikogu tagatubades pukki pandud ametniku tegevust. Kõlvart vist arvab, et nagu Venemaal, nii ka Eestis ei tohi keegi piiksugi teha „presidendi“ suunal – kui Venes lüüakse selle eest hambad kurku, viiakse vanglasse ja torgatakse seal luuavars teatud kohta, siis Eestis seda paraku ei tehta. Kõlvart isegi niipalju ei adu, et erakondadesisesed ja -vahelised arutelud ei ole mitte intriigid, vaid esindusdemokraatia üks toimimisviise. Tundub, et oma fantaasiates endale peaministri frakki selga prooviv Seligeri karastusega munitsipaalpoliitik juba mõtleb sellele, kuidas valitsedes vältida „erakondade intriige“ ja muud nurinat. Kõik kestvad kiiduavaldused on õiged, igasugune kriitika on intriigid.
Teiste erakondade juhid jäid Kõlvartile madalstardis alla ja alles pärast tema avaldust jõudsid oma lehkava märgi maha panna: ersatsgretškina Kristina Kallas „tänas isiklikult Alar Karist“, Urmas Reinsalu aga astus Kõlvarti suurtesse kingadesse ja sõnastas peakeskerakondlase lausutud jama veidi euroopalikumalt: et Karise otsus näitavat usalduskriisi süvenemist. Ma ei tea, kas härra Reinsalu on lisanud oma targutuste lõppu kohustuslikku „meil tuleb teha pingutus“ või ei ole lisanud – Isamaa on keskerakonna liitlane ja peabki puhuma sama ilastatud pasunat hetkel, kui väsinud keskerakonna juht tõmbab hinge.
See on tegelikult kohutav, kui nahaalselt meie erakonnad kuulutavad Kadriorust peatselt lahkuvat Karist mingiks üldiseks rahvalemmikuks (ilmselgelt pidades ennast ka lemmikuteks) ja kuidas Isamaa kauni nimega erakond sõuab keskerakonna ehk Jedinaja Rossija veresugulase õlivahuses kiiluvees. Nad lausuvad tõsise näoga rumalusi ja äravoolumeedia pumpab need rumalused emotsionaalselt ülesköetud eestlastele koludesse. Sellel taustal isegi EKRE presidenditeemaline komejant ei tundu enam pelgalt kirbutsirkusena.
Ivan Makarov
23. juuni 2026