Valitsuse infotund Riigikogus oli täna märgatavas osas Gruusia teemaline. Selle riigi rahva ette kerkinud probleem ei ole ehk majandus- ja julgeolekuraskustes Eesti jaoks obligatoorne, kuid nii läks.
Ja jälle kerkis esile asjaolu, et EKREst on saanud Jedinaja Rossija ideoloogiast aastakümneid mõjutatud keskerakonna satelliit.
Muidugi on anekdoodiline endiste rahvakonservatiivide fraktsiooni liikme V. Vooglaidi järjekordne skandaal: mees loeb eesti parlamendis püüdlikult ette Kremli jutupunkte ja siis hakkab raevukalt pahandama, et Kremli jutupunkte nimetati Kremli jutupunktideks. Kui keegi kõnnib, nagu part, näeb välja, nagu part ja prääksub, nagu part, siis ei ole ta lõoke, selge see.
Asjaolule, et ministrid tuletavad sellele tegelasele iga kord meelde, mis värvi lipp on Pikal Hermannil, ei tasu siiski üle reageerida, sest nagu vastas mõni aeg tagasi sealsamas Riigikogus Alar Laneman, Vooglaiul tuleb sellega edasi elada. Venelastel on kõnekäänd, et keegi pole ütlejat keelest sikutanud, nii et ka Vooglaiu keelelt ei leia te kellegi näpujälgi.
Palju nutusem on see, et kunagisest rahvuslaste EKREst sai Jana Toomi partei truu liitlane. Ka täna vahutasid Gruusia teemal Kremli vaatenurga all „abhaas“ Lauri Laats ja vana teeneline estofoob Tšaplõgin.
Viimase kohta oli välisminister Margus Tsahkna sunnitud mõlemal korral märkima, et kelle küsimusi siis Tšaplõgin ilmselge vaevaga paberilt maha loeb.
See, et endistel rahvakonservatiividel ei olnudki täna EV valitsuse ministritelt mitte midagi Eesti kohta pärida ja tegeldi Kremli seisukohtade ettelugemisega, on muidugi masendav. Kuid vaadata, kuidas nad hulbivad teemas seligeripartei kiiluvees, oli pehmelt öeldes piinlik.
Eesti rahvuskonservatiivide ürituse lörtsimine ja väärastamine on ikka hale lõpp küll.
Ivan Makarov
18. detsember 2024
Yana Toom on ju ikkagi Europarlamendi tasandi poliitik. Seal töötab ta juba palju aastaid ilusti Reformierakonnaga samas fraktsioonis: Libinterni ELi haru omas. Toom ei ole kunagi olnud Keskerakonna esimees. Kummaline kuidagi, et seda kuju on vaja pidevalt praeguse Eesti sisepoliitika kontekstis esile tuua.
Euroopa tasandil on inimene vankumatult ustav kogu maailma progressiivse üldsuse liinile.
Kuna Toom provotseerib pidevalt eestivastast retoorikat oma kontode kaudu https://meediavalvur.ee/meediavalvur-jelena-valbe-polegi-eestist-lahkunud/ ja veenab seal venelasi, et eestlased neid diskrimineerivad, siis on tema mainimine sisepoliitilises kontekstis mitte üksnes õigustatud, vaid lausa kohustuslik, ta on kohaliku “vene maailma” üks kõneisikuid ja KaPo poolt karistatud provokaatorite kaitsja eesti riigi vastu. EKRE on Toomi aastaid nahutanud, eriti anti Toomile tuld Uute Uudiste kaudu, kus kritiseeriti ka Kõlvartit, aga tollest hetkest, kui keskerakonna fraktsioon riigikogus hääletas aseesimehe valimistel Alleri poolt, on UU-st ja erakonna juhtide avaldustest täiesti kadunud nii Toomi kui Kõlvarti kriitika. Selline piinlik detail. Ja rahvusluse mahaparseldamise täpne hind: aseesimehe kohaga kaasnes mitu riigipalgalist lisaametikohta riigikogu kantseleis, kust UU anonüümsed “kolumnistid” lisa saavad. Riigikogu portaalis on kõik kirjas, tegemist on avaliku infoga.
Maha ei parseldanud keegi midagi: Moskva-sõpru on Keskis ikka küll (noh, Andrei Mamõkin oli kunagi Toomi nõunik); “valged jõud” on Brüsseli kintsukaapijad. Praegu on mõistagi Moskva suurem oht, ent kui “valged jõud” ajavad arulagedat poliitikat nii sise- kui välispoliitikas, ei saa EKRE taktikalises plaanis mingite üldiste põhimõtete alusel endale isolatsiooni valida.
Nii nagu Toom pole mingi eesti rahvuslane, ei ole seda ka mihkelsonid, paetid, lahedad hannad ja kogu see kamarilja.
Sotsid on mu meelest nii Eestis kui enamikus muudes ELi maades Lääne moraalse laostamise eestvõitlejad. Ent kui SDE oma oletatavat vasaktsentristlikku positsiooni tõsiselt võtaks, peaksid nad olema ekrekatega koos pankade solidaarsusmaksu poolt. Seda nad polnud, ent kui nad siiski nii otsustaksid, ei näe põhjust, miks nendega selles konkreetses küsimuses taktikalist koostööd mitte teha.