Eesti p.residendi määramise päeva lähenedes on lahti läinud tõeline kirbutsirkus, mis paneb veel rohkemgi kahtlema meie poliitilise „eliidi“ tõsiseltvõetavuses.
Esiteks need praeguse Kadrioru ametniku salatsemised – pärast seda, kui Eestis toimus droonikriis ja meie põhiseaduslik „riigikaitse kõrgeim juht“ Alar Karis oli kogu selle äreva aja tasa, nagu kassi poolt surnuks ehmatatud hiir, ilmus ta lõpuks siiski välja ja algas häma – et ta ei kinnita ega lükka ümber, kas kandideerib teisele ametiajale, nagu oleks tegemist mingi erilise nõukogude sõjasaladusega. Riigikogu esimees Lauri Hussar käis Kadriorus jutul ja avalikkusele teatati, et see jutt oli ülisalajane ja asjaosalised ei kavatsegi jagada matsirahvaga seda informatsiooni. Tõesti, tõesti – kui eestlaste kätte ei ole usaldatud p.residendi valimine, siis mis see üldse nende asi on, millest Kadriorus räägiti, mida söödi ja kuidas muidu lustiti. Millal oli see lihtrahva asi, mida vabamüürlaste salaloožis arutatakse?
Hiljuti tunnistas Karis üles, et on vahepeal täiskasvanuks saanud, nüüd aga meenutab ta siiski neitsit, kes hoiab kiivalt saladuses, kas kavatseb lähiajal oma süütust kaotada. Mingist (poliitilisest) neitsilikkusest ei saa siin paraku juttu olla, tegemist on küll laisa, kuid juba viis aastat tegeva politikaaniga.
Viimasel ajal lisandus Karise tavakohastele kummardustele Moskva suunas veel ka hooplemine, et ta olevat kõik valimised alati võitnud (teadaolevalt kaitses ta tõesti võidukalt Minskis veterinaarteaduste kandidaadi kraadi) ja et kui tema asemele tuleks uus p.resident, hakkaks too kohe lõhkuma, laamendama ja muudmoodi märatsema. Ei mäletagi, et Eesti eesotsas oleks kunagi olnud niivõrd arenenud intellektiga riigipea, nagu see praegune.
President Toomas-Hendrik Ilves omaltpoolt üllatas kellegi Kionka pakkumisega p.residendi kohale. Keegi ei teadnud, kes see Kionka on, aga härra Ilves tuli lavale, kikilips kõrisõlme all ja silinderkaabu käes, ning kui äkki tõmbas sealt välja… mitte jänese, vaid Kionka. Tuli kohe meelde, kuidas meil samamoodi Kersti Kaljulaid „presidendiks“ upitati. Toodi mingist europalatist kohale ja istutati rahvale pähe. Rahvas sai nende viie aasta jooksul pidevalt nahutada, tähtsaks vabariigi aastapäevaks aga kutsuti roosiaeda appi mingi Maxima-Sveta, kes kirjutab luuletusi neegritest, kelle kõigiga tahab lapsi saada, ja loob poeeme omaenda kliitorist. Tollal ta, tõsi küll, kliitorist ei rääkinud, vaid pani oma riigi tähtpäeva tähistama tulnud eestlased nii paika, et suled lendasid. Nüüd on märatsev feminist saanud ka suuri preemiaid kultuuri vallas.
Nagu tundmatust Kionkast oleks veel vähe, pakkus Eerik-Niiles Kross p.residendikandidaadiks äsja EOK-ist kinga saanud Kersti Kaljulaidi. Oli näha, et isegi vanad päevinäinud poliitikapuuslikud võpatasid. On selline tunne, et Eerik-Niiles ei tunne ennast hästi ja õigusega arvab, et ise ta ei ületa valimiskünnist, nii et oleks hädasti vaja kohta p.residendikantseleis.
Vahepeal oli käidud välja kogunisti Indrek Tarandi kandidatuur, kes on ju teadagi karsklane. Ja kirsiks tordil oli Mart Helme nimetamine presidendikandidaadiks EKRE poolt.
Sellise kirbutsirkusega tuleb meelde, kuidas 1967. aastal edutasid Mehhiko elanikud linnapea kandidaadiks kõuts Morrise. Kiisu kogus mitu tuhat häält, aga linnapeaks ei saanud. Meil Eestis on kõik palju demokraatlikum – Peeter Raudsepa pole keegi valinud, aga näete – ta on Tallinna meer.
Selline hookus-pookus-demokraatia kaabust.
Ivan Makarov
04. mai 2026