Täna vaidlesid Delfi ajakirjanik Vilja Kiisler ja ERR-i raadiouudiste juht Indrek Kiisler “Terevisioonis” Alar Karise välispoliitiliste sõnavõttude üle. Kõige üllatavam oli see, et just Vilja Kiisler esines süvariigi terava kriitikaga, Indrek Kiisler aga kaitses ennastsalgavalt süvariigi sünnitatud tegelasi – Karist ja Kersti Kaljulaidi.
Teatud loogika selles on – riigimeedia üks juhte kaitseb riigi poolt p.residentideks upitatud tegelasi, see on isegi seaduspärane – kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad, kuid I. Kiisler, keda olen seni pidanud professionaaliks, on ilmselgelt ületanud oma kadriorufiilias hea maitse piiri, ja näiteks kaitstes Kaljulaidi, ründas sisuliselt eesti spordi esindajate demokraatlikku otsust: „…toimub selline siltide kleepimine. Ma mõneti natukene isegi võrdleksin seda olukorda, mis toimus meil Kersti Kaljulaiuga kaks päeva tagasi, kus polnud enam üldse oluline see, mida ta ütleb, mida ta tegi seal olümpiakomitees, vaid on tekkinud kaks poolt, kes lihtsalt kleebivad talle silte külge ja sama teema on tekkinud ka Karisega.“
See sildikleepimise kujund on EKRE poolt juba üleekspluateeritud (näiteks Martin Helme arvates et tohi mainida putinistide putinismi, kuna see on sildikleepimine – sama juttu ajavad ju ka ultraliberaalid, et ei tohi nimetada kõrilõikajaid metslasteks, lapsepilastajaid pedofiilideks ja narkareid narkomaanideks, kuna see võib neid haavata). Siin konsolideerub ERR-i raadiouudiste juht Eerik-Niiles Krossiga, kes seostas Kaljulaidi tagandamist EOK-i presidendi kohalt „onu Heinode“ ja „vanameestega“. I. Kiisler, nagu ka Kross, näeks hea meelega presidendi kohal olümpiakomiteest ülbuse ja halva töö eest kinga saanud Kaljulaidi, seega võiks raadiomees kasvõi kohe astuda reformierakonda. Ja veel sildikleepimisest: Alar Karis alates Kasahstani piinlikust esinemisest ise lausa püherdab kleepuvates siltides, olles nendega peast taldadeni koos, tehes niivõrd lihtsakoelisi ja banaalseid avaldusi, et hakkab igav, kuigi Vilja Kiislerile tundub ta retoorika õõvastav.
Vilja Kiisler esines täna ajakirjanikuna, aga riigiametnikuks kehastunud Indrek Kiisler lausus täna ka ehedaid rumalusi nagu „Kas meil võttis hinge kinni, kui Saksamaa liidukantsler ütles kaks päeva tagasi täpselt sama moodi: kui Ukraina tahab saada Euroopa Liidu liikmeks, siis tuleb ilmselt loovutada mõningaid Ukraina territooriume. Kas meie välisminister saatis Saksa saadikule kirja, et kuulge, Saksa liidukantsler [Friedrich] Merz lõhub Euroopa Liidu ühtset seisukohta – ei saatnud!“
Kui ERR-i raadiouudiste juht ei tee vahet EV välisministeeriumi ja EV p.residendi siseriiklikul poleemikal ühelt poolt ja meie välisministeeriumi suhtlemisel välisriikidega teiselt poolt, siis on asi tõsine. Miks peaks Eesti välisminister reageerima noodiga ühe teise Euroopa riigi juhi avaldusele, mille teemaks ei olnud Eesti? Mis jabur mõte see on?
Vilja Kiisler näeb probleemi Eesti huvidest lähtudes: „Kui me oleksime 1940. aastaga võrreldavas olukorras või kui me oleksime Ukrainaga võrreldavas olukorras 2022. aastal, siis missuguseid otsuseid president riigikaitse juhina siis vastu võtaks – kas ta räägiks maade loovutamisest, kas ta räägiks sellest, et Venemaaga tuleb diplomaatiliselt suhelda?“
Indrek Kiisler kui terane ajakirjanik oleks pidanud kohe mainima, et Alar Karis, kes on, jah, riigikaitse juht, oli Eestit kohutanud droonikriisi ajal vait, murust madalam ja vaateväljast kadunud, nagu Putin Kurski allveelaeva katastroofi ajal, aga võta näpust – ERR-i raadiouudiste juht kordas mantrat Karise väidetavast populaarsusest. Nägime võimuri advokaati, mitte ajakirjanikku.
Indrek Kiisler tegi täna pealetükkivat võimutruud valimisreklaami kahele talle sobivale võimalikule p.residendikandidaadile, kes mõlemad on süvariigi poolt upitatud. „Mulle sobib muuseas ka Kersti Kaljulaid väga hästi,“ lõpetas ERR-i raadiouudiste juht vestluse.
Kas Kaljulaid peaks siis sobima ka kogu tema poolt juhitavale toimetusele?
Ivan Makarov
29. aprill 2026