MEEDIAVALVUR: lääne keelatud viljad plagiaadina nii Nõukogude Liidus, ENSVs kui ka praeguses Eestis

Täna ilmus LP-s Taavi Minniku artikkel „Šurik Ühendriikidest ja „Briljantkäsi“ Taanist. Nõukogude kultusfilmid pole puhtad poisid“, kus räägitakse nõukogudeaegsest filmiplagiaadist.

„See, et Nõukogude Liidus armastati läänest pihta pandud asju enda omaks kuulutada, pole mingi uudis. Aga et ka kunagised hittfilmid olid plagiaat, võib tulla paljudele üllatusena. Nõuka-aja filmidele vaadatakse tänini kohati nostalgiaga tagasi. Samas ei tulnud keegi selle peale, et tollased hittfilmid võiksid olla läänest pihta pandud, sest linateos pole ju mõni Žiguli või fotoaparaat. 98% selle riigi elanikkonda oli ära lõigatud maailma tollase kultuuri ja kunsti saavutustest. Samal ajal käisid Nõukogude režissöörid ja heliloojad mõnusasti välisreisidel, kus neil oli ligipääs lääne muusikale ja filmidele ning kust nad ammutasid ideid oma loominguks. Näiteid on palju, alates „Briljantkäest“ ja lõpetades uusaastafilmiga „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“, kirjutab härra Minnik.

Tegelikult on kogu vene kultuur Kremli hoonest, Peterburgist, Hitleri Saksamaalt varastatud „kalašnikovist,“ fašistlikest sõjamarssidest, saksa „Opelist“ kloonitud „Moskvitši“ autokünast ja Kolmandalt Reichilt ülevõetud GULAGi laagritest kuni Läänelt ja juutidelt (Hava Nagila kui enamuse „vene“ hittide aluspõhi) varastatud popmuusikani rajanebki virutamisel. Vene vallutushordid röövisid sajandeid teisi rahvaid ja kuulutasid nende kultuuriväärtusi enda omadeks. Üritatakse varastada isegi kirjanikke (et Gogol olevat olnud vene, mitte ukraina kirjanik) jne.

Samas olgem õiglased: näiteks meie eesti estraad ja popmuusika olid nõukogude ajal enamasti nende laulude autorite loata omastatud ja eestindatud lood, kusjuures pätsati mitte ainult lääne, vaid ka palju vene popparite lugusid, üks ilgem kui teine.

Eile jutustas ETV uhkusega sellest, kuidas 1960ndatel Kustas Kikerpuu istus raadio juures, kuulates välismaa jaamu, ja kirjutas maha seal kõlanud viise, vorpis nendele eesti tekste ja andis meie estraadilauljatele esitamiseks. Praegugi pannakse iga kord kohe pärast Eurovisiooni finaali vanake Leelo Tungal võidulaulule eesti teksti soperdama, et järgmisel päeval saaks seda jama juba esitada.

Loomulikult oli lääne hittide ülevõtmisest omal ajal sündinud imelisi eesti estraadišlaagreid ja mõnusaid poplaule (nagu varajasel Anne Veskil), mõni Ivo Linna lauldud Rock Hotelli lugu on samuti pärl, eesti muusika ja kuulaja sellest ainult võitsid. Oli muidugi ka maitsevääratusi, nagu näiteks Tõnis Mäe variant Shocking Blue kultuslaulust „Venus“. Ei olnud ikka vaja Marisha Verese isegi maailma biitmuusika jaoks erakordset puhast mittemaneerset siirast häält nii lolli teksti ja kägiseva meeshääle vastu vahetada, kuigi Bob Segeri „Olen valind tee“ oli Mäe ja Muusik seifi esituses hea. Apelsini tehtud lääne lugude versioone päästis nii humoorikas suhtumine, Mati Nuude kogukas rahvalikkus kui ka Iffi alati stiilne esitus.

Sellesse kõigesse sügavamale kaevuda ei ole mõtet, sest mis on tehtud, seda tagasi ei pööra. Ja kui on hästi tehtud, siis inimesed said rõõmu ja kunstielamuse, mitte mõeldes sellele, kes oli nende lugude autor. Autoreid meil ei mainita ju peaaegu mitte kunagi, vahel siis, kui järjekordne mõttetu esineja tuleb hommikutelevisiooni stuudiosse oma „uue singliga“, mis on 99% juhtudest nii nadi, standardne ja vaimuvaene ning esitatud kasina isikupäratu häälekesega tuunerite ja tehisaru abil nii steriilselt (sitasti), et selle „singliga“ võib tulla samasse saatesse ka paari päeva pärast, öeldes, et näete, veel üks uus lugu – ja keegi ei saa aru, et see on sama üleeilne lugu, sest sellist saasta toodetakse meil konveieril ja inimeste muusikataju on nüristunud. Selleks ongi lõpututel raadiojaamadel olemas „muusikaformaat“, et ei sünniks jumal hoidku uut Kurmetit, Joalat või Rujat. Saastajaamad mängivad saastamuusikat, et kuulajate hinged ja ajud globaliseeruksid. Kuigi isiklikult kahtlen, et neid jaamu keegi tegelikult eriti kuuleb – neid on meil ju koos internetijaamadega sadu ja parema kvaliteediga saasta pakuvad ju sajad tuhanded rajatagused popraadiod. Meie kultuuriruumi üleujutanud ersatsräpp on ju sisuliselt üks lõputu monotoonne retsitatiiv, missuguseid pretensioone plagiaadi teemal saaks siin üldse olla, ja sellega ei tegele ju muusikud. Ooperi kohta oli kunagi käibel nali, et episood, kui solist kasutab retsitatiivi, tähendab, et ta on lihtsalt meloodia ära unustanud. Aga räpparid ei unusta midagi, nad lihtsalt ei pea mitte mingisugust viisi.

Kui aga pöörduda tagasi nõukogude plagiaatfilmide juurde, siis mõelgem sellele, kui paljud eesti teleseriaalid, saated ja viktoriinid on tehtud välismaa formaatide alusel („Kuldvillak“ põhineb USA saate „Jeopardy!“ formaadil, „Su nägu kõlab tuttavalt“ on Hispaania produktsioonifirma Gestmusic Endemol formaat „Tu cara me suena“, „Eesti otsib superstaari“ on tehtud Briti „Pop Idol“ järgi jne jpt). Reeglina mainitakse originaali tiitrites, nii et kõik on seaduslik. Nõukogude ajal elati siin aga „raudse eesriide“ taga ja autoriõigustest kinni ei peetud, kuna ei olnud isegi vastavat autoriõiguste süsteemi. Mul on kodus kümneid nõukogude riikliku monopoolse plaadifirma Melodija üllitisi, kus plaatide peal pole mainitud isegi esinejaid mitte: kõlavad Deep Purple’i, The Beatles’i, Shocking Blue, Creedence Clearwater Revival’i jpt lood, aga nimeks pandud näiteks „Вокально-инструментальные ансамбли мира“.

Vanad nõukogude komöödiad, nii mahaviksitud kui ka originaalsed, on aina sagedamini arusaadavad ainult vanema põlvkonna inimestele, sest nendes kirjeldatav olustik on kaasaegse noore jaoks mõistetamatu (kaupade defitsiit, kommunaalmajandus, moraalsed aksioomid jne). Nende väärtuseks jäävad aga mõned eredad näitlejaisiksused ja paljude eestlaste jaoks paraku arusaamatu sõnademäng. Omal ajal kavatseti „Briljäntkäsi“ ära keelata, aga õnneks oli seda jõudnud ära vaadata NLKP peasekretär Leonid Brežnev, kes sai kõvasti naerda, seepärast saatis tsensorid pikalt ja käskis näidata kogu rahvale. Sellegipoolest on sealt välja lõigatud või asendatud teatud episoodid (näiteks fraasi asemel „lõpuks selgub, et ta külastab salaja sünagoogi“ on fraas „lõpuks selgub, et ta külastab salaja armukest“. Ehk sünagoog oli suurem patt kui nõukogude ajal olematuks kuulutatud seks).

Seal ironiseeritakse paljude nõukogude elu põhitõdede üle ja Andrei Mironovi laulus „Viltuvedamise saar“ oli juttu õnnetutest metslastest, kes ei oska mitte midagi korralikult teha, tunneb ära nõukogude rahva. Kui aga tahate näha minu arvates geniaalseimat nõukogude komöödiafilmi, kus sundimatult naerdakse välja kogu ajaloolist nõukogude idiotismi, siis see on 1989.a. nõukogude-poola gängsterikomöödia “Deja vu” (mitte segi ajada samanimelise 2006. a. USA märuliga). Seal aus maffia saadab kuivseadusest kurnatud Ameerikast killeri nõukogude Venemaale, kus poolakast palgamõrvar peab tapma maffiat reetnud samakameest. Killerit võtavad sadamas vastu pioneerid (pildil). Edaspidine on kirjeldamatu.

Ivan Makarov

03. jaanuar 2026