Nagu kunagi laulis Urmas Alender, „on naljavaesed ajad“. Rudolf Rimmel pidas silmas mingit muud aega, aga ka praegu paljud kurdavad, et huumoriga on meie ühiskonnas kitsas käes, stand-up koomikud pakuvad lolli lamedat teksti ja mõne telekanali „huumoriõhtu“ on eriti nürimeelne aja surnukslöömine.
Asi ei ole siiski nii traagiline kuniks on meil olemas Objektiiv ja sellel omakorda kolumnist Malle Pärn. Kui tahate ehedalt ja siiralt vorbitud algelist nalja, siis sealt saab. Selle autori iga jumala esinemine paneb muigama, sest kui vanadaam toodab lapsikut teksti, tuleks pigem ikka naerda, kui nutta. Tõsi küll, nende tekstide pruukimine meelelahutuse eesmärgil on sama ebaeetiline, kui kääbuste tsirkuses käimine, aga kogu meie meedia on tihtipeale ebaeetiline ja avaldab rumalusi ning häbematut kinnimakstud iba.
Pärna värskeim vaimusünnitus kannab Objektiivis pealkirja „Tõde on lihtne“, kusjuures selle lihtsa tõe tarvis kirjutati üüratu kolumn, mida diagonaalis lugedes tuleb vägisi meelde koht „Vahva sõduri Šveiki juhtumistest“, kus peakangelane räägib kapten von Kaunitzist: „See koukis ühtelugu nina, ja kui ta tänaval kõndis, uuristas ühtaegu vasaku käe sõrmega vasakut ninaauku ja teise käe sõrmega paremat ninaauku, ja kui ta meiega õppeplatsile tuli, rivistas ta meid nagu paraadil üles ja ütles: „Sõdurid, äh, pidage meeles, äh, et täna on kolmapäev, äh, sest homme on neljapäev, äh.““
Kolumnist Pärn väljutab samal viisil elementaarseid tõdesid, mis ei vajaks tõestamist ka lasteaiakasvandikele mitte, ja murrab nende aksioomide usutavaks tegemise nimel kogu kehamassiga sisse lahtistest ustest, seletades pikalt ja tüütult, et hea on hea, kuri on kuri, kollane on kollane, valgus valgustab ja näpud näpivad. Seekord pakuksin nautimiseks Malle Pärna järgmist mõttekäiku:
„Tõde on ju tavaliselt lihtne. Ja arusaadav. Nendele, kes veel millestki aru saavad. Kes ei ole oma emakeele asemele vastu võtnud progressistide valelikku uuskeelt. Lihtne tõde on see, et imetajad on lahksoolised, et inimesel on kaks erinevat sugupoolt – mees ja naine. Ja nende sugutunnusteks on suguelundid. Osa neist on isegi silmaga nähtavad. Ja neid ei saa omavahel segamini ajada… Me oleme mehed ja naised, mingeid muid suguvariante ei ole.“
Esiteks märgiks, et selleks, et Pärn saaks aru, mis soost tegelasega ta kohtus, ei ole vaja võõrale inimesele kohe pükstesse ronida, sest tema räägib primaarsetest ehk esmastest sootunnustest, kuigi viisakam ja hügieenilisemgi oleks piirduda teiseste ehk sekundaarsete tunnustega. Sugutunnused ehk sootunnused on isas- emasisendeid eristavad morfoloogilised, füsioloogilised ja psüühilised tunnused.
Ma ei taha Pärnale liiga teha ja ei sea kahtluse alla tema vilunud silma võimet erinevalt „valelikest progressistidest“ näha vähemalt osade inimeste suguelundeid, mitte ajades seal midagi segamini. Kuid kui ta oleks koolis õppides vähegi hoolas või huvituks täisealisena kasvõi lihtsatest entsüklopeedilistest tõdedest, siis ta teaks, et inimeste ja mõnede teiste imetajate hulgast leidub ka mõlemasoolisi olendeid ehk hermafrodiite. Hermafrodiitsus on kahesoolisus, liitsugulisus ehk mõlemasugulisus ning saanud nime Hermese ja Aphrodite kahesoolise poja Hermaphrodituse järgi. Jah, Pärn eelistab Vana-Kreeka mütoloogilistele jumalatele iidset juudi Jeesuse mütoloogiat, aga täpsustagem igaks juhuks, et tegemist ei ole mitte paganluse, vaid terminoloogiaga.
Lühidalt: naistel võib esineda kõdistist välja arenenud sugutikujuline moodustis ja meestel tupetaoline elund. Kui Pärn näeks sellist asja, arvaks ta tõenäoliselt, et tegemist on saatanliku silmapettega. Kusjuures hermafrodiitsus on ka imetajatel lausa päritav ja kõige enam esineb see Eestis sigadel. Teadlased kirjeldavad juhust, kui Jõgeva vallas nõukogude ajal elas kult, kes oli hermafrodiitsuse kandja, nii et tema järeltulijatest oli 60% hermafrodiidid. Põhjus tema karjas säilitamiseks ja paaritamiseks oli säädse kuldi erakordselt hea konditsioon ja lootus seeläbi tõugu parandada.
Malle Pärna pikad „analüütilised“ lood toetuvad aga nõukogudeaegsete „progressistide“ sepitsetud uuringute asemel sellistele autoriteetsetele teaduslikele allikatele nagu vanad juudi bõliinad nende rabi Jeesusest. Saab küll nalja, aga see naine kuidagi liiga pikalt pajatab. Oli ju Kuldse Trio esimeses ETV-s näidatud telefilmis (1970ndate teine pool) öeldud: „Anekdoot peab olema lühike ja läbipaistev, nagu naisterahva öösärk“.
Et strateegilised detailid oleksid „isegi silmaga nähtavad“.
Ivan Makarov
18. juuli 2026
