Möödunud ööl ründas Venemaa taas Ukraina pealinna. Paljud Euroopas, paraku ka Eestis, krimpsutavad selle uudise peale nina ja ütlevad: „boring“ või „tüütu“. Et oleme poodlemas käies, spaades mõnulemas ja grillides väsinud. Väsinud sellest sõjast. Et kaua võib, andku see ukraina rahvas juba alla, ühed slaavlased kõik.
Ja miks ripuvad need vastikud Ukraina lipud meie pühas Eesti pealinnas?! On’s Tallinn eestlaste pealinn või hoopis mingi Ukraina linn? Meie Tallinnas on ju kõik oma, eesti rahvusriigile kohane: kõikjal kõlab vene keel, Vanalinna kohal parlamendi vastas kõrguvad kassikullased sibulad, vene Delfis töötab terve Tšeljabinski kirjatsurade kogukond, ETV+ peatoimetaja on truu Putini alam… Ja siis äkki sinikollane lipp, missugune hoop meie rahvusriigile ja eestlaste uhkusele!
Mõni ei saa aru, miks ma hakkasin põlgama neid annetuste eest kullakange ostvaid jesuiite, kes kutsuvad üles võtma maha sinimustvalged lipud, ja riigikogus räuskavaid libarahvuslasi, kes ei jäta vahele mitte ühtegi päeva, ilma et kirjutaks midagi pahatahtlikku oma kodu kaitsvate ukrainlaste kohta ja õigustaks Kremli kuritegusid.
Venemaalt lähetatud Iraani ja Põhja-Korea lendava kraami „sõjalisteks“ sihtmärkideks osutusid täna Kiievis ikka kortermajad. Teiste hulgas hukkus 5-aastane laps, said surma isa koos oma väikse tütrega, haavatud on 11-kuune laps.
Ja meid nii ärritavad Ukraina lipud! Võtame need maha, ja Venemaa ei vaata meid enam kurja pilguga.
Ivan Makarov
23. märts 2025
Tere.
Miks Tšeljabinski lipul ja vapil on kaamel? Peab tank olema.
Ivan Dulin peab seal olema.
Selgitan—eestlastel on juba kodumaa. Üks kodumaa. Oma identiteedikriisist karjääri teinud autori jaoks näikse “kodumaa” mõiste tähendavat “kelle iganes vastu Venemaa sõdib/sõdinud on.” Sellest siin saidil korduvalt väljendatud imelikud sümpaatiad Süüria uue Al-Qaida valitsuse, armeenia vanurite päid nüsivate aserite ja muu säärase inimrämpsu vastu. Ukraina on muidugi ohver number 1, ja seega solvab autorit isiklikult idee, et äkki ei topiks Ukraina lippe kõikjal Eesti lippude kõrvale. Ma pakuksin vastu, et miks Ukraina lippudega peatuda? Paneks kõikjale ka Dudajevi Itškeeria, Talibani, HTSi ja Aserbaidžaani lipud—sama nähtavale, ja sama kõrgele? Kas neil on vähem inimesi “moskoviitlusega” võitlemisel surnud, kui Ukrainas? Eesti riigiametid näeksid välja nagu ÜRO, aga cmon—omasid peab toetama!
Autoril erinevalt oma nime salgavast “Raulist” ei ole identiteedikriisi, kuna autoril on olemas sünnist saati nimi, mida ta ei häbene avaldada. Autoril ei ole sümpaatiaid Süüria uue valitsuse vastu, autor jälestab massimõrvarist ja timukast Assadit, nagu iga normaalne inimene. Autor ei kiida ei armeenia vanurite peade nüsimist ega ukraina laste igapäevast tapmist ja röövimist, ukraina naiste vägistamist ja elumajade, koolide, haiglate, lasteaedade igapäevast pommitamist agressoritest orkide poolt. Muidugi on Ukraina ohver, kahtlemata. Ja au eestlastele, kes toetavad oma kodu kaitsvaid ukrainlasi, toetavad kasvõi ukraina lippude heiskamisega. Loomulikult tekitab see siinsetel moskoviitidel kroonilisi sapipurskeid, mille tagajärjel käite ringi kollaste nägudega, pange sinised mütsid pähe, siis on teist vähemalt mingisugustki kasu.