Täna ilmus EPL-is lugu „Marina Begunkova: mu lapsele oli kõige rõõmsam päev siis, kui koolidele tehti pommiähvardus“.
Autor on sellepoolest tähelepanuväärne, et tuli Eestisse kõigest mõni aasta tagasi, ei oska eesti keelt, aga külvab vene Delfis regulaarselt viha eestlaste ja nende keele vastu. Ühes tema paljudest riiakatest artiklitest väideti, et eesti keel laastab vene laste psüühikat.
„Eesti keelele üleminek on visanud lapsed hariduslikku auku,“ algab seegi kirjutis. „Kirjutan haridusteemal sageli. Kõiki oma projekte – „10 üleminekuhirmu“, kus me koos spetsialistidega harutasime vanemate muresid, või videoprojekti „Ausalt haridusest. Vanemad vs. spetsialistid“ – olen vedanud seetõttu, et aidata teiste hulgas endagi last. Tänast teksti ei kirjuta ma aga ajakirjaniku ega spetsialistina. Kirjutan seda kui viiendas klassis käiva lapse ema. Minu lapsest sai üks tuhandetest, kes läksid haridusreformi tõttu neljandas klassis üle eestikeelsele õppele,“ kirjutab uussisserändaja, kellele H.H.Luige meediaimpeerium andis mõista, et hiljuti Eestisse kolinud seltskond võib siin esitada eestlastele igasuguseid keelelisi nõudmisi ja ultimaatumeid, et hoopis eestlased ja eesti lapsed peavad temaga kohanema, mitte vastupidi.
Saate aru – Eestis „sageli haridusteemal kirjutav“ võõramaalane ei peagi eesti keelt oskama, et õpetada siinseid elanikke, kuidas tuleb organiseerida haridusprotsessi ja missugust keelepoliitikat ajada.
Enne Eestisse tulekut töötas see inimene Valgevene armeereporterina ja avaldas särtsakaid reportaaže Putini liitlasarmee „kõrgest võitlusvaimust“. Seega Eestis võõrustatakse neid, kes eestlasi ei salli, antakse nendele umbkeelsetele sissesõitnutele tööd kohalikus propagandas ja lastakse piiramatult õhutada vaenu eestlaste ja eesti keele vastu.
Tõenäoliselt ei ole see ravitav, see ürgne kihk lakkuda okupandi kirsasaabast selle asemel, et öelda: „Go home!“
Ivan Makarov
05. detsember 2025
Mäletad? 21.oktoober 2013 “Под огнем меж двух огней”