Eesti politikaanidest „konservatiivid“ on oma trumpimaanias nagu groupie’d, mõni ongi Ameerikas näppu viskamas ja jumaluse komöödiateatri tagaukse juures tunglemas käinud. Kuid asi pole üldse naljakas, sest oli ju eestlasi, kes sama fanaatiliselt toetasid, kiitsid ja armastasid Stalinit. Aga unustatakse, et USA on ikkagi tugeva demokraatiaga riik, nii et kusagil hakkab süsteem diktatuurile kõvasti vastu ja lõpuks võidab selle.
Eile esines Dmitri Gordoni kanali otsesaates USA poliitik Boris Pincus (pildil), chairman of the Republican Party in the 45th district of the New York State Assembly, kes rääkis suurest hämmingust, mis valitseb tema vabariiklaste erakonna ridades seoses presidendi Donald Trumpi tegevuse ja avaldustega.
Siin mõned väljavõtted:
„Täna ei tunne teda lihtsalt ära. Ütlen ausalt: ma polnud Trumpi pooldaja. Tunnustades teda, olin ma Nikki Haley poolt, ja seda paljudel põhjustel. Üks peapõhjusi oli see, et Trump ammendas ennast presidendina veel esimesel ametisoleku ajal. Kõik, ta enam ei suutnud pakkuda mitte midagi positiivset. Paljudel põhjustel, ja üks põhjustest oli tema füüsiline seisund. Ma ei tea mitte ühtegi Ameerika tuntuimatest ärimeestest, kes oleks üle elanud üle kolme tuhande kohtuhagi. Kolm paljumiljoniliste kahjumitega pankrotistumist, kaks impitšmenti – nendega läks ta ajalukku, kui selle ala rekordimees, mis sest, et nad olid näpust imetud, kuid sellegipoolest läksid nad ajalukku. Lisaks sellele 34 süüdistust, kusjuures kui Trump poleks võitnud valimisi, pole mitte mingit garantiid, et ta oleks praegu vabaduses, ta oleks võinud olla trellide taga. Kõik see otseloomulikult võis mõjuda tema psüühikale. Täna teeb ta selliseid jaburaid samme, et isegi kogenud poliitikud ja paadunud trumpistid on nördinud: et kuulge, me ei suuda uskuda seda, mida räägib Trump. Selline seisund siis. Arvan, et Trump ei vasta täna adekvaatselt nendele väljakutsetele, millega põrkab kokku Ameerika… Täna saab Trump juba teateid soliidsetelt inimestelt Kongressist, et ta seab löögi alla meie (vabariiklaste – I.M.) olukorra 2026. aastal, kus me kaotame igas parameetris demokraatidele, kaotame nii ülem- kui ka alamkoja, ja selles, et ka Valge maja on 2028. aastal demokraatide oma, võib enam mitte kahelda… Ütlen teile rohkemgi: juba kogutakse allkirju selleks, et kontrollida Trumpi füüsilist ja vaimset seisundit. Ja seda teevad vabariiklased ise.“
Selline tähelepanuväärne informatsioon vabariiklaselt, kes rääkis põhjalikult ka sellest, kuidas USA-s halveneb majanduslik olukord, kasvab inflatsioon, retsessioon on vältimatu, pluss Trumpi häbiväärsed välispoliitilised sammud, läbirääkimised sõjakurjategija kui võrdsega, mis on USA jaoks äärmiselt alandav. Pluss liitlassuhete rikkumine, lubadused annekteerida Gröönimaa, Kanada ja Panama kanal. Samas rääkis Pincus Mehhiko piiri sulgemisest ja kuritegelike illegaalide reaalsest väljasaatmisest USA-st kui president Trumpi suurest saavutusest.
Mina aga tunnustan USA vabariiklaste parteisisest sõnavabadust ja demokraatiat. Kujutage nüüd ette, et mingi EKRE regionaalne asjapulk koos teiste ekrekatega hakkaks Perekonna vaimses tervises avalikult kahtlema ja selle kontrollimiseks allkirju koguma. See oleks vast Püha Bartholomeuse öö, seda enam et parteil on äärmuskatoliiklased omast käest võtta.
Ivan Makarov
24. märts 2025
Aga mida muud saab oodata oodata ühispartei esindajalt, nevertrumperilt ? Neid on seal vabariiklaste hulgas oi kui palju veel järel ja palju mõjukamaid kui see tüüp. Nikki Haley toetaja ? No tule taevas appi , temale andis Trump ju lausa kabjaga, isegi mingit väikest ametit ei andnud oma teises valitsuses. Oleks võinud küsida ka Mitch McConnelilt, , kes mitte ainult ei räägi vaid ka hääletab Senatis Trumpi poliitika vastu . Või kasvõi Bush juuniorilt, Lisa Murkowskilt, endiselt asepresidendilt Mike Pence`ilt, neid on seal kümneid ja paljud päris mõjukad.Neil oleks ehk veel rohkem sajatamist Trumpi suunas
Poliitik, kes midagi teeb, sel on alati palju vaenlasi . Trumpil oma iseloomu tõttu muidugi eriti palju.
Kuid võimuhoovad on tal kõvasti peos ja temalt niisugust mainstream tiksumist ametis polnud ju oodata niikuinii , mis kedagi ei ärritaks. See, et USA-s vahevalimistel Kongressi ühes või koguni mõlemas kojas võim vahetub, on päris tavaline, kuid presidentaalses riigis pole see midagi katastroofilist.
Poliitika ja pollide vaatlaja Election Time , kes täpselt ütles 2024.a. presidendivalimiste tulemused juba kuid enne valimispäeva, ütleb praeguse seisu järgi, et 2026.a. Senati valimiste järel vabariiklastel on koguni 55 kohta ja demokraatidel 45.
https://youtu.be/9Zr4cvBsF9o?si=Iu1PBDC4WwC02eEC&t=868
Veelgi nirum on seis on demokraatidel presidendivalimistel , mis veel päris kaugel, kuid kus Vance on hüpoteetilises vastasseisis Harrise vastu koguni 326 – 212 juhtimas. ( Trump sai teatavasti 312 valjiameeste häält )
https://youtu.be/-wRWjBhPunw?si=AQzpcEvpic1bNH_B&t=733
Demokraatide partei on oma ajaloo ühes kõige viletsamas punktis, neil pole ühtki tugevat kandidaati, neil pole ka sõnumit, mis valijat kõnetaks
Trumpil vähemasti oli see sõnum :
1) illegaalid välja Ameerikast,
2)tööstustootmine tagasi tuua USA-sse,
3) inimesel on vaid kaks sugu
4) drill, baby, drill
5) USA ei osuta tasuta turvateenust kogu maailmale .Turvafirma teenuse eest tuleb maksta neil, kes seda tellivad
Millega demokraatidel konkureerida oleks : , tulge kõik, kes vaid viitsivad meie riiki , meil on registreeritud 23 sotsiaalset sugu, las Hiina toodab, meie ainult ostame, DEI ruulib ja tuugenid iga kodu ja maamaja lähistele vuhisema ?
Ei lähe see värk ameeriklastele peale, juba eelmisest valimistest oli näha
USA-s on muidugi pmst selline poliitiline süsteem, kus võim on rahva käes , seal pole võim igaveseks ajaks kellelegi betoneeritud nagu Eestis ja üsna kindel, et kunagi see pendel võngub ka sinna asendisse, kus demokraatidel on presidendivõim. Ma küll sügavasti kahtlen, et juba 2028.a. see juhtuks. Pakun, et Vance võidab 2028.a. valimised päris kindlalt ja siis ka 2032.a. valimised ja ehkki kolm ametiaega ühelt parteilt järjest pole päris päris tavaline, kuid seda on lähiajal ennegi juhtunud ( Reagan-Reagan-Bush sen ) .Kui demokraatidel on vähegi aru pealuu sees, siis nad ei pane oma kandidaadiks Harrist , kes nende poolelt on praegu frontrunner , võib-olla küll ainult eelmise valimiskampaania inertsist
DEI kandidaat lihtsalt ei löö enam läbi, ameeriklastel on sellest woke jampsist kõrini .
Mis võiks aidata demokraate 2028.a. valimistel, oleks raske majanduskriis USA-s, mis rahva poolt kindlasti pannakse kohe valitsuse süüks. Kuid seda pole praegu ette näha .
USA majandusel läheb üsna hästi võrreldes kasvõi kiratseva EU majandusega ( rääkimata Eestist ) , GDP tõusuks prognoositakse 2,7 % sel aastal, pole just buum, kuid niisugune püsiv kindel tõus ongi parem kui järsk jõnksutamine buumi ja kriisi vahel
Aitäh põhjaliku kommentaari eest. Mina aga tunnustan USA vabariiklaste parteisisest sõnavabadust ja demokraatiat. Kujutage nüüd ette, et mingi EKRE regionaalne asjapulk koos teiste ekrekatega hakkaks Perekonna vaimses tervises avalikult kahtlema ja selle kontrollimiseks allkirju koguma. See oleks vast Püha Bartholomeuse öö, seda enam et parteil on äärmuskatoliiklased omast käest võtta.
Gordoni show (ja Ukraina “meedia” üleüldiselt) on sama tõsiseltvõetav, kui Alex Jones või Vetšer s Vladimirom Solovjovom. Pmst on tegemist tsirkusega, kus saab sõna ükskõik milline vene keelt rääkiv Putini-vastane—reaalselt vaimuhaigest Soloveist kuni selle odessiidist härjapõlvlaseni. Et olukord inimestele arusaadavasse konteksti panna: Gordoni tsirkuses esinenud Gringottsi võluripanga töötaja on sama tähtis mees, kui suvaline Tallinna linnavolikogu liige. Arvestades tema veebis olevaid ülesastumisi (ainult
Ukraina kanalites) ja täielikku tundmatust USAs (tüübil pole isegi Wikipedia lehte) on tegemist igivanade Odessa äripraktikate reekspordiga Ida-Euroopa lumpenile (“Meil kõik vihkavad Trumpi. Hullult vihkavad Trumpi. Kohe juhtub midagi.”) Brighton Beach—pmst venekeelne juudikoloonia NY linnapiirides—mida tüüp state assemblys esindab, on USAs sama tüüpiline,
kui mingi vanausuliste küla meil. Samas on nälg parim kokk, ja patoloogilisest Trumpi-vihkajast autorile sobib nüüdseks misiganes kört, mida Gordoni shows jagatakse. Lõpetuseks väike reaalsuskontroll: Ronald Reagan ei tõuse surnust üles, Punjabist mingil põhjusel USAsse sattunud Nimrata Randhawa (“Nikki Haley”) ei saa kunagi presidendiks, ja ainus Ukrainat-toetav partei USAs on Demokraadid. Tehke selle informatsiooniga, mida soovite.
No muidugi on Gordoni saated “körti” jagav “tsirkus” ja tema 11 miljonit tellijat idioodid, chairman Pincus on juut ja ilma wikipedia-leheta “tüüp”, “patoloogilisest Trumpi-vihkajast autor” aga nälgib. Samas nii autoril, Gordonil kui ka Pincusel on olemas nimed, erinevat neid mahategevast “tundmatust trollisõdurist”. Nimed, mida nad ei pea häbenema ja ei karda avaldada.
Ivan Makarov: “Samas nii autoril, Gordonil kui ka Pincusel on olemas nimed, erinevat neid mahategevast “tundmatust trollisõdurist”. Nimed, mida nad ei pea häbenema ja ei karda avaldada.”
Et kuna Ivan Makarov on omale nö “NIME teinud” nii nõukogudeeesti kui kui postnõukogudeeesti kui “ekreiitlikus” kui taas ametlik-postnõukogudeeesti meedias – ja Raul EI oma sama “kaalukat” meediakarjääri ja sestap ka “nime” – , et see on siis mingi tõsiseltvõetav ARGUMENT antud väitluses? No küllap IM enese meelest ongi. Minu jaoks mitte, minu jaoks on see sama “kaalukas argument” kui mingi ekssoveedijuudist NY juudi Pinkuse kõik “kaalukused”. Missusgused “kaalukused” sisuldasa sama heitlikud kui nimeka Ivan Makarovi enese omad:
näiteks Sirbist leidsin Pinkuselt sellised mõtteavaldused (Ülo Matteuse refereerituna):
“Boris Pinkus näeb Trumpi võimuletulekut just vastupidises võtmes. Intervjuud Ukraina kanalile Seitšass4 alustab Pinkus suurejoonelise lubadusega, et 2025. aasta on Ukrainale võiduaasta. Kuigi sel aastal möödub 80 aastat ka 1945. aasta võidust, läheb see aasta ajalukku siiski kui võit rassismi ja putinismi üle. Pinkus viitab Trumpi kohtumisele Volodõmõr Zelenskõiga New Yorgis möödunud aasta septembris, kui Trump lubas Zelenskõile saavutada õiglase kokkuleppe, mis ei kahjusta Ukraina huve. Pinkuse sõnul on vabariiklaste suust varem kõlanud väited, et Ukraina pole Ameerikale tähtis, vaid valimisaegne retoorika, mille eesmärk oli Putinit eksitada – ja see on nüüdseks minevik.” jne.
https://www.sirp.ee/make-ukraine-great-again-ukraina-ameerika-tombetuules/
Ma ei taha eelnevaga öelda, et Ivan Makarov või too Pinkus kui nö ‘nimekad, kuid mitte eriti usaldusväärsed arvamusliidrid’ peaksid “oma nimesid hä’benema” vmt, aga pime usk oma nimede “kaalukusse” on neil küll pigem eneseimetluslik fenimen kui tõsiseltvõetav argument mistahes väitluses.
Kommenteerija “aqualung” ei saanud aru, autori nimi ei ole argument, lihtsalt autoril on olemas nimi. See oli vastus kommenteerija “Raulile”, kes väitis, et autoril olevat “identiteedikriis”. Siis tuligi pöörata tähelepanu asjaolule, et autoril on kindel sünnijärgselt antud nimi. Kui usaldusväärsed arvamusliidrid Pinkus ja Makarov on – kas “mitte eriti” või eriti – võiks välja selgitada küsitlus, aga nii suured arvamusliidrid nad ka ei ole, et mõni sotsioloogiline firma hakkaks seda uurima. Selge on see, et alati oma reaalse nimega esinev inimene on anonüümsetest kommentaatoritest oluliselt usaldusväärsem, kuna vastutab kirjutatu eest.
‘Identiteedikriis’ on siiski palju laiem ja sügav mõiste kui pelgalt nimi ja nr ID-kaardil. Maailmavaateline pidetus jmt võib esineda nii anonüümsetel kui pseudonüümsetel kui oma sünniregistrisse kantud nime all end avaldavate autorite puhul. Kusjuures kaasegse Eesti meediaväljal paistab paljude vääääga nimekate autorite puhul, et kuna neil puudubki mistahes PERSONAALNE ilmavaade või hoiak, siis nende “identiteet” ONGI samasugune “vulav ja virdav” ollus, mihukesena kunagine nimekas sookomissar Sepper inimese soolist “enesemääratlust” kirjeldas: nn arvamusliidrid avaldavad end nii Delfis kui Postimehes kui Õhtulehes – vastavalt sellele, kus nn strateegiline kommunikatsioon” neid parasjagu oma agenda edendamiseks vajab…
Muidugi on siinmail ka väga selge identiteediga autoreid ja avaliku elu tegelasi – Varro Vooglaid, näiteks, seesama, kes suht “vulava ja virdava identiteediga”, seejuures kahtlemata nimeka arvamusliidri Ivan Makarovi närvi pidevalt krussi keerab…
Mis viib meid nn “vastutuse” juurde:
et Varro Vooglaid ausa katoliiklasena ja ausa EV riigikogu liikme ning intellektuaalselt ausa mõtlejana nii omaenese südametunnistuse kui seeläbi Jumala ees VASTUTUST tunneb ja SELLEST vastutusest oma avalikes sõnavõttudest lähtub,
on kvalitatiivselt hoooopis midagi muud kui autoritel, kes näivad “vastutust” tundvat vaid oma ülemuste ees, seitungitoimetajate ees, kes omakorda nn stratkomi ja seitungi omaniku ees vastutust tunnevad, seejuures hoolimata sellest, kui manipulatiivsed ja tegelikkust võltsivad nende artiklid/sõnavõtud on, et seda va “vastutust” oma ülemuste ja poliitiliskultuuraliste autoriteetide ees kanda…
Selles suhtes on olukord XXI sajandi Eesti meediamaastiku-autoriteetidega äravahetamiseni sarnane nn nõukogudeeesti arvamusliidritega, kes pidevalt tunnetasid oma “vastutust kõrgemalseisvate organite ees”, kuni selleni, et SAMASTUSIDKI samuste “kõrgelseisvate organite” agendadega, neid vastavalt kommunistlike kongresside uutele otsustele varieerides jne jmt…
Siinne kommentaator Raul – kelle vaba mõtteavaldus ilma Ivanile nähtava ID-kaardita “vähekaalukas” tundub olevat – tunneb kidlapeale vastutust iseenese mõtete eest, tundmata vähimatki kohustust “vastutada kõrgemalseisvate organite” või strakommi poolt kehtestatud avalikult “kohustusliku mõtterežiimi” ees. Mis minu meelest mitte ainult täiesti loomulik, vaid koguni ülimalt kasulik eestlaskonna laiemate kihtide vaimsele tervisele ja intellektile – viidates paljalt oma olemasoluga sellele, et tihtipeale võib olla avaldatud MÕTE paaaalju olulisem selle väljaütleja passiandmestikust ja CVst.
Kaasaegne Eesti – nagu kogu intellektuaalses mõttes mudas püherdav Lääs – on ääärmiselt “kuulsuste-keskne”, “nimekas” NIMI maksab ammuilma avalikul börsil paaalju enam kui intellektuaalselt aus MÕTE. BHS ja Martin Laine omavad mõõtmatult suuremat autoriteeti masside üle kui näiteks Varro Vooglaid… Rauli “anonüümsed” mõtted on minu meelest igati teretulnud vastupanuakt selles võltsingutesopas püherdamisele.
Samas: otse loomulikult on Ivanil kui saidi peremehel õigus ja kaasaegse Eesti vastava praktikaga kooskõlas ta nende “autoriseerimata” mõtete eest siit välja visata.
Ega’s “autoriseerimata” mõtted selle tühja väljaviskamise pärast siis mõtlemata jää.
On raske aru saada, miks peab rääkima kommentaator “Rauli” siit “välja viskamisest” ajal, kui tema “autoriseerimata mõtted” on siin ilusti trükikirjas alles. See, nagu vajaksin ma kommenteerija ID-d, on pahatahtlik fantaasia, ma lihtsalt osutan asjaolule, et anonüümne kommentaator ei vastuta oma sõnade eest, v.a. juhul, kui teda võtab pihtide vahele mõni advokatuurist väljavisatud rahakütt, mina aga esinen oma nime ja näoga, seega vastutan. Ja ma ei saa aru, miks selle konstateerimine tekitab vastuväiteid. Jah, see on minu sünnijärgselt omistatud ees- ja perekonnanimi, varjunimesid ma ei kasuta never, seega on mul moraalne ja kõlbeline eelis trollide ees. Ma kustutan kommentaari vaid siis, kui mind või isegi minu perekonda selles solvatakse või laimatakse, aga see pole mitte tsensuuri, vaid hügieeni küsimus. On olemas elementaarsed viisakuse normid, ja mina konservatiivse inimesena neid ei enda ega teiste jaoks ei kohenda. FB-foorumis olen küll pidevalt märganud kommentaatorite kurtmisi, et “ausad katoliiklased” ja teisedki poliitkristlased lausa blokeerivad teisitiarvajaid kohe ja igaveseks ajaks. Ise ma seal ei käi, nii et ei oska öelda, kuidas asjad on. Ja teatan, et minul ei ole ülemusi, kes suunaksid minu maailmavaadet või mõtteavaldusi. Ja ka siis, kui minul olid mingid formaalsed peatoimetajad, näiteks Eesti Raadios, ei ole ma isegi koosolekutel käinud, ja seda aktsepteeriti, kuna usaldati ja lepiti sellega, et olen isemõtleja. Ja nii kui Vikerraadios taheti kontrollida minu kommentaari eetri-eelselt, seda nii keskerakonna kui ka LGBT kaebuste tõttu, lahkusin ma silmapilk, sellest kirjutas omal ajal EE. Mul olid täiesti vabad käed ka Õhtulehe aastail.
Ivan Makarov: “… varjunimesid ma ei kasuta never, seega on mul moraalne ja kõlbeline eelis trollide ees”
Vau. Või koguni “moraalne ja kõlbeline eelis”? Nojah, mingist mulle vastuvõetamatust vaatenurgast ja nö “moraalisüsteemist” ehk ongi. Nagu ka nt Martin Laine oma krt-teab-kust rahastatud kräppi produtseerides ilmselt samuti usub, et tal olla “moraalne ja kõlbeline eelis” tema kritiseerijate (nö “hääled saalist”) ees. Või kes iganes palgaline propaganda-aparatšik, kes nii oma leiva kui edasise karjääri NIMEL enesele vältimatult ka “nime tegema” sunnitud… Seega näiteks Ivan Makarovi ja Martin Lainega sama agendat teeniv nn Propastop ja kogu “NAFO” koerakoonlaste kari on samusest “kõlbelisest ja moraalsest eelisest” ilma kui peni pehmest leevast, eh?
Mõned nädalad tagasi ilmutasid end X-is praktiliselt samaaegselt väga paljud E liiduvabariikide liidrid TÄHT-TÄHELT identseid hüüdlauseid Zelenski kiituseks ja Trumpi vastu: kõik vääääga nimekad peaministrid omaenese liiduvabariikide tipust, kõik veendunud “oma moraalses ja kõlbelises üleolekus” kõigist teistest arvajatest… – ainult, et “mõtted”, mida nad avaldasid, olid sündinud kellegi teise propagandaapratšiku peakolus. Ja just SELLISE, st neile “ülalt” või “keskusest” ette antud nö “mõttetegevusega” on ametis valdav enamus nimekatest propaganda-apratšikutest New York Times’ist kohalike martinlainedeni. Kusjuures tõepoolest anonüümseteks jäävadki need, kes TEGELIKULT vastava agenda teenimiseks tarvilikud fraasid ja vormelid ja “mõttekäigud” ette kirjutavad.
Kindlasti kiidan ka mina president Zelenskit, kellel on üüratu moraalne ja kõlbeline üleolek Trumpi suhtes, kes semutseb rahvusvaheliselt tagaotsitava sõjakurjategijaga ja pressib kolmeaastasest agressioonist kurnatud riigilt välja mineraalresursse ja elektrijaamu. Kindlasti on Zelenskil ja teda toetavatel riigijuhtidel kolossaalne moraalne ja kõlbeline üleolek Trumpi suhtes, kes avaldab soovi annekteerida Kanadat, Gröönimaad, Panama kanalit. See üleolek on nii ilmne, et selle konstateerimine on ülearune, ja see on hämmastav, et tuleb aina uuesti seda siin teha. Martin Laine on professionaalne ajakirjanik, kes saab koosseisulise töötajana ka palka, sest “aqualangidki” ei ela õhust ja armastusest.
Enam kui aasta pärast seda, kui Talvesõja relvad olid vaikinud ning rahu sõlmitud ilmus Eestis rusikatega vehkiv brožüür “Tallame puruks valgesoome mao”. Üllitise toimetas Pihkvas sündinud ning juunipöördeni Nõukogude Venemaal elanud Vilhem Reiman. Autori nime kaanelt ei leia aga olen mitelt poolt kuulnud, et tegemist oli Eestis sündinud ja siin elanud eestlasega. Kui oletada, et Raul on samuti eestlane siis ta ei ole ainuke, kes ei salli neid, kes vene imperialismile vastu astuvad. Vihkaks ka eestlasi. Küsitlused näitavaid, et VF sõda Ukrainas toetavaid Rauli suguseid eestlasi on ca’ 10%. Justkui vähe aga teisalt piisavalt palju, et neid kohata. Raul on justkui lugenud inimene aga teeb seda valikuliselt. Millegi pärast jäävad tema valikust välja putini imperiasmi ideoloogid, kes kirjutavad avameelselt, et eestlastele nende põlismaal Kremli võimu all kohta ei oleks, sealhulgas ka tema või Vooglaiu sugustel ‘kasulikel idiootidel’. Pärast ärakasutamist on tee sama kui teistel.